Sidusrühmad, kodanikud ja kaastootmine

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Rahvatervise meeskond võib rahastada iga kliinikut ja komplekteerida iga infotelefoni, mida ta endale lubada saab, ja vaktsineerimiskampaania ebaõnnestub siiski, kui liiga vähesed inimesed varrukat üles käärivad. Kohalik omavalitsus võib ehitada veatu taaskasutuse kogumisgraafiku ja taaskasutusmäär jääb siiski seisma, kui majapidamised ei sorteeri oma jäätmeid õigesti. Maksuamet võib lihtsustada igat vormi ja tulu lekib siiski, kui maksumaksjad ei usu, et süsteem on piisavalt õiglane, et sellele vabatahtlikult vastata. Igal juhul pakub organisatsioon tulemuse jaoks vajalikke, kuid mitte piisavaid tingimusi; ülejäänu pakub kodanik.

See on ebamugav fakt organisatsioonidele, mis on ehitatud, rahastatud ja mõõdetud nii, nagu nende töö lõppeks teenuse osutamise punktis. Tootmisest või jaekaubandusest päritud juhtimiskultuur käsitleb kodanikku kliendina, kes saab valmistoote. Avaliku väärtuse teooria käsitleb kodanikku teise tööjõuna, kelle käitumine, nõusolek ja pingutus on tulemuse sisendid, mitte ainult selle üle kohtuotsus. Selle valesti mõistmisel on otsene hind: programme kavandatakse, rahastatakse ja hinnatakse organisatsiooni tegevuse, mitte ühise tegevuse ümber, mis tulemuse tegelikult toodab, ning need programmid toimivad seejärel alla põhjustel, mida organisatsioon kunagi ei uuri.

See teema on ka koht, kus raamat lahendab küsimuse, mille eelmised neli teemat lahtiseks jätsid: kelle otsustus loeb, kui otsustatakse, mis on üldse avalikult väärtuslik. Volitav keskkond (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus) on legitiimsuse ja toetuse allikas, mida avaliku sektori juht vajab väärtuspakkumise järgimiseks. See teema küsib, kes seda keskkonda asustab väljaspool valitud võimu ametlikku ahelat ja mida tähendab kodanikele otse osaleda väärtuse otsustamises ja tootmises, mitte ainult sellega nõustuda hääletamise kaudu iga paari aasta tagant.

Põhimõisted

Sidusrühm on iga isik või rühm, kes mõjutab organisatsiooni eesmärkide saavutamist või keda see mõjutab – määratlus, mis pärineb 1963. aasta Stanfordi Uurimisinstituudi memorandumist ja mille töötas täieõiguslikuks juhtimisteooriaks välja teadlane R. Edward Freeman 1980. aastatel (vt Sidusrühm (ettevõtlus)). Avaliku väärtuse mõistes on ühe programmi sidusrühmade kaart lai: teenuse kasutajad, maksumaksjad, kes seda rahastavad, olenemata sellest, kas nad seda kasutavad, valitud ametnikud, kes seda volitavad, tarnepartnerid ja lepingulised pakkujad, rindetöötajad, regulaatorid ja – kõige jaoks, millel on mitmeaastane ajahorisont, nagu pensionipoliitika või kliimaga kohanemine – tulevased põlvkonnad, kellel pole täna hääleõigust ega häält, kuid kes pärivad tagajärjed.

Kodanikud täidavad selles kaardis vähemalt kolme eristuvat rolli ja nende segiajamine on korduv poliitika ebaõnnestumise allikas. Tarbijatena saavad kodanikud teenuse ja hindavad seda mugavuse, reageerimisvõime ja kvaliteedi põhjal, nagu nad hindaksid erasektori tehingut. Valijatena annavad kodanikud legitiimsuse institutsioonidele ja ametiisikutele, kes poliitikat kujundavad, perioodilises ja väga agregeeritud nõusoleku aktis. Kaastootjatena panustavad kodanikud pingutust, teavet, vastavust või käitumismuutust, mis on otsene sisend tulemusse endasse – tervisekontrollil käimine, taaskasutatavate materjalide eraldamine, augu teatamine teel, lapse koolitöö jälgimine või lihtsalt määruse järgimine, sest seda mõistetakse legitiimsena. Üks kodanik hoiab tavaliselt kõiki kolme rolli korraga sama organisatsiooni suhtes ning avaliku sektori juhid, kes kavandavad ainult kahele esimesele, toimivad alla tulemustes, mis sõltuvad kolmandast.

Kaastootmine, mõiste, mille koduks see teema on, tähistab kodanike ja teenuse kasutajate otsest kaasamist avalike teenuste kavandamisse ja pakkumisse, mitte passiivsete saajatena teenusele, mille on täielikult kavandanud ja pakkunud spetsialistid (vt Kaastootmine (avalikud teenused)). Mõiste pärineb Ameerika poliitökonomisti Elinor Ostromi tööst (vt Elinor Ostrom), kes täheldas 1970. aastatel, et Chicago politsei tõhusus sõltus sama palju kodanikest, kes kuritegudest teatasid ja uurimistega koostööd tegid, kui politsei enda tegevusest, ja kes hiljem üldistas leiu: paljusid avalikke tulemusi toodavad ühiselt „tavaline tootja" (avalik organisatsioon) ja „tarbijatootja" (kodanik või kogukond) ning tulemused kannatavad, kui kummagi osapoole panus on välja kavandatud. Ostromi laiem pärand, mis on välja töötatud tema raamatus jagatud ressursside valitsemisest (vt Governing the Commons), laiendas seda arusaama ühismaa valitsemisele: ressursid nagu niisutussüsteemid, kalandus ja metsad – hüved, mida majandusteadlased klassifitseerivad ühisressurssidena, sest inimeste välistamine on kulukas, kuid tarbimine on konkureeriv (vt Ühisressurss) – on sageli kõige paremini säilitatud mitte riigikontrolli ega erastamise, vaid kasutajate endi kaudu, korraldatud reeglite alusel, mille seadmisel neil oli osa. Joon ühismaa valitsemisest avalike teenuste kaastootmiseni on otsene: mõlemad tuginevad arusaamale, et inimesed, kes ressurssi või teenust kasutavad, on ka ressurss selle hästi tootmiseks.

Kaastootmine on erineva kujuga sõltuvalt sellest, kes on kaasatud. Individuaalne kaastootmine on üks kodanik, kes panustab oma tulemusse (kroonilise haiguse haldamine, täpse maksudeklaratsiooni esitamine). Rühmakaastootmine on kodanike hulk, kes töötavad organisatsiooniga ühise kohaliku tulemuse nimel (naabrivalve, vanemate–õpetajate ühing). Kollektiivne kaastootmine skaleerib selle kogu kogukonnani, mis kujundab teenusesüsteemi, tavaliselt struktureeritud osaluse, mitte mitteametliku pingutuse kaudu.

Struktureeritud osalus ise hõlmab spektri, mida on kasulikult korraldanud Ameerika planeerija Sherry Arnsteini mõjukas kodanike kaasamise astmeliste tasandite mudel, mis kulgeb manipuleerimisest ja teavitamisest läbi konsulteerimise partnerluse ja kodanikukontrollini (vt Sherry Arnstein). Kolm mehhanismi asuvad selle spektri kõrgemas otsas ja korduvad kogu raamatus. Deliberatiivne demokraatia kirjeldab otsustusprotsesse, milles põhjendatud arutelu osaliste vahel, mitte eelnevalt kujunenud eelistuste lihtne agregeerimine hääletamise kaudu, on legitiimsuse allikas (vt Deliberatiivne demokraatia). Kodanike assamblee viib selle ellu laialdaselt: loosi teel üldrahvastikust valitud inimeste kogu, mis seda laias laastus esindab, kellele antakse aega, tasakaalustatud tõendeid ja eksperdisisendit, et konkreetset küsimust arutada ja soovitusi koostada (vt Kodanike assamblee). Osalusrahastamine annab elanikele otsese, siduva sõna selle üle, kuidas osa avalikust eelarvest kulutatakse, tavaliselt naabruskonna ettepanekute koosolekute ja järgneva avaliku hääletuse kaudu (vt Osalusrahastamine). Kaaskavandamine, sagedamini kataloogitud laiema osaluskavandamise pealkirja all, kaasab kodanikke ja teenuse kasutajaid aktiivsete partneritena teenuse kavandamisse, mitte ainult subjektidena, kellega konsulteeritakse teiste koostatud kavandi kohta (vt Osaluskavandamine).

Lõpuks käsitleb see teema volitavat keskkonda kindlast vaatenurgast (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus, mis määratleb seda ametlikult kui osaliste – valitud ametnike, järelevalveorganite, meedia, huvirühmade – kogumit, kelle toetust juht vajab väärtuspakkumise järgimiseks). See teema lisab, et lai avalik nõusolek on ise osa sellest keskkonnast ja et ainult perioodiliste valimiste kaudu kindlustatud nõusolek on õhem ja habras kui nõusolek, mida uuendab pidev osalus. Programm võib olla täiesti seaduslik ja siiski ilma jäetud avalikust koostööst, mida see toimimiseks vajab.

Parimad tavad

1. Kaardistage täielik sidusrühmade hulk enne sekkumise kavandamist, mitte pärast. Tuvastage teenuse kasutajad, mittekasutajatest maksumaksjad, tarnepartnerid, rindetöötajad ja iga välismõjust mõjutatud rühm ning märkige, milliseid neist praegune kavand käsitleb ainult vaatajaskonnana.
2. Eraldage kodanik-kui-tarbija küsimus kodanik-kui-kaastootja küsimusest igas teenuse ümberkorralduses. Küsige nii „kas see on mugav ja reageerimisvõimeline?" kui ka „mida see kavand nõuab kodanikult panustada ja kas me oleme muutnud selle panuse lihtsaks ja selgelt arusaadavaks?"
3. Kavandage kaastootmise ülesanne sama hoolikalt kui professionaalne ülesanne. Kui tulemus sõltub sellest, et kodanik täidab vormi õigesti, tuleb kohtumisele või muudab käitumist, käsitlege seda sammu sama disainidistsipliiniga – kasutajatestimine, lihtne keel, minimaalne hõõrdumine –, mida rakendatakse teenuse professionaalsele poolele.
4. Sobitage osalusmehhanism käsilolevate panustega. Kasutage madala panuse ja pööratavate valikute jaoks kerget konsulteerimist; jätke kodanike assambleed ja muud deliberatiivsed formaadid otsuste jaoks, mis on kõrge panusega, väärtustest küllastunud või liiga poliitiliselt laetud, et tavaline esindusdebatt neid hästi lahendaks.
5. Avaldage, mida osalus muutis, mitte ainult seda, et see toimus. Sulgege ahel, teatades lihtsas keeles, millised kodanike paneeli, osalusrahastamise vooru või konsultatsiooni soovitused võeti vastu, kohandati või lükati tagasi ja miks.
6. Ressursseerige kaastootmist korralikult, mitte käsitlege seda tasuta tööjõuna. Vabatahtlik aeg, kogukonna ekspertiis ja kodanike pingutus on neile, kes seda pakuvad, reaalsete kuludega; eelarvestage koolitust, kulutusi ja tuge, mitte eeldage, et osalus on organisatsioonile kulutu.
7. Värbake esindatuse, mitte ainult entusiasmi alusel. Isevalitud osalus esindab üle inimesi, kellel on aega, enesekindlust ja varasemat usaldust institutsioonide vastu; kasutage kihilist valimit või sihtotstarbelist teavitustööd kõige jaoks, mis on mõeldud laiemat avalikkust esindama, järgides kodanike assambleede jaoks välja töötatud tava.
8. Andke kaaskavandamise partneritele tegelik võim otsuse mõne osa üle. Osalus, mis peatub konsulteerimisel, ilma siduva mõjuta, õpetab osalejatele, et nende sisend ei loe, ja kurnab usaldust kiiremini kui üldse küsimata jätmine.
9. Käsitlege tulevasi põlvkondi ja mitte kohalolevaid sidusrühmi püsiva punktina, mitte järelmõttena. Iga programmi puhul, mille mõju kestab kauem kui üks eelarvetsükkel, nimetage, kes tagajärgi kannab, ja määrake keegi selle huvi ruumis esindama.
10. Ehitage püsiv osaluse taristu, mitte leiutage seda iga algatuse jaoks uuesti. Hooldatud kodanike paneel, korduv osalusrahastamise tsükkel või standardne kaaskavandamise meetod vähendab järgmise harjutuse kulu ja tõstab selle kvaliteeti.
11. Eristage õiguslikku vastavust teenitud nõusolekust, kui aruandlus legitiimsusest. Programm võib täita iga menetlusnõude – avalik teade, kommentaariperiood, kinnitamine – ja siiski puududa lai avalik nõusolek, millega see teema tegeleb; jälgige mõlemat eraldi.
12. Koolitage töötajaid võimu jagama, mitte ainult arvamusi koguma. Kaastootmine ja kaaskavandamine nõuavad, et spetsialistid käsitleksid kodanike teadmisi kehtiva sisendina kavandamisotsustes, oskus, mida teenuse osutamise ametlik koolitus harva iseenesest õpetab.

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Keda me käsitleme selle teenuse puhul ainult vaatajaskonnana ja mis muutuks, kui käsitleksime neid selle asemel kaastootjana? Käige läbi oma suuremad teenuseliinid ja küsige igaühe kohta, kas edu sõltub kodanike käitumisest, vastavusest või pingutusest, mida teie praegune kavand lihtsalt eeldab toimuvat. Kui jah, on kodanik juba tulemuse kaastootja, olenemata sellest, kas teie organisatsioon on selle rolli jaoks kavandanud. Arutage, mis muutuks töötajate, kommunikatsiooni või teenuse kavandamise osas, kui see sõltuvus muudetaks selgesõnaliseks ja planeeritud, mitte jäetaks varjatuks ja lootuspõhiseks.

Kus meie legitiimsus tugineb praegu ainult valimise või lepingu võitmisele, mitte käimasolevale avalikule nõusolekule? Valimised ja hankemenetlused on tõelised võimuallikad, kuid need uuenevad harva ja agregeerivad palju lahkarvamusi ühte binaarsesse tulemusse. Tuvastage üks programm, kus avalik toetus paistab valimistsüklite vahel õhuke, ja arutage, milline võiks välja näha kergem, sagedasem kanal nõusoleku mõõtmiseks ja uuendamiseks. Kaaluge, mis selle käitamine maksaks ja mis maksaks selle käitamata jätmine.

Millised meie avaliku osaluse harjutused on otsust muutnud ja millised on ainult teavitanud otsust, mis oli juba tehtud? Osalus, mis ei muuda kunagi tulemust, õpetab avalikkust eemalduma, ja kuuldus sellest kogemusest levib kiiremini kui ükski kutse järgmisele konsultatsioonile. Vaadake ausalt üle oma kaks-kolm viimast konsultatsiooni või paneeli ja tuvastage, mis, kui üldse, oli pärast nende tõttu teisiti. Arutage, mis peaks olema tõsi – mandaadis, ajastuses või volituses –, et järgmisel oleks tegelik mõju.

Kelle hääl meie osalusprotsessidest süstemaatiliselt puudub ja miks? Osalus, mis tugineb inimeste vabatahtlikule ajale, kaldub üle esindama neid, kellel on paindlik ajakava, enesekindlus institutsioonide vastu ja eelnev usaldus, et kaasamine on seda väärt. Arutage, millised teie programmidest mõjutatud rühmad kõige vähem tõenäoliselt omaalgatuslikult ilmuvad, ja milline näeks välja tahtlik, ressursseeritud pingutus nendeni jõudmiseks – mitte üldine avatud kutse. Kaaluge seda laiema võrdsuse küsimuse vastu selle kohta, kes osalusest kasu saab (vt Teema 3.5 — Võrdsus, õiglus ja jaotusõiglus), sest ebavõrdne osalus võib vaikselt taastoota ebavõrdseid tulemusi.

Kuidas see otsus näeks teisiti välja, kui kasutaksime tavalise konsultatsiooni asemel deliberatiivset mehhanismi? Tavalised konsultatsioonid koguvad arvamusi, mis inimestel juba on; deliberatiivsed mehhanismid nagu kodanike assambleed annavad osalejatele aega, tasakaalustatud tõendeid ja üksteise põhjendusi enne seisukoha kujundamist. Valige üks tõeliselt vaidlustatud otsus oma praegusel päevakorral ja arutage, kas see on selline väärtustest küllastunud, kõrge panusega valik, mis saaks deliberatiivsest formaadist kasu, või kas see oleks otsuse tegelikku kaalu arvestades ebaproportsionaalne. Olge aus selles, kas vastumeelsus seda proovida on seotud kulu, aja või soovi hoida vastus enda kontrolli all.

Mis meile maksaks, rahas ja usalduses, kaastootmisse veel üheks aastaks alainvesteerimine? Kaastootmise ebaõnnestumised harva ilmnevad ühe dramaatilise sündmusena; need ilmnevad jõustamise aeglaselt tõusvate kuludena, langeva vabatahtliku vastavusena ja teenustena, mis tehniliselt toimivad, kuid ei saavuta oma tulemusi. Arutage, millised teie praegustest tulemustest on sellele aeglasele ebaõnnestumisviisile kõige enam avatud, ja milline näeks välja tagasihoidlik, rahastatud investeering kaastootmise suutlikkusse alternatiivina kulu hilisemale avastamisele.

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Keskmise suurusega piirkondlik veevarustusettevõte, mis teenindas nii linna- kui ka maakliente, seisis silmitsi tuttava probleemiga: mitmeaastane põud oli muutnud vabatahtliku veesäästu hädavajalikuks, kuid kaks eelnevat avalikku teavituskampaaniat – arvete lisalehed, reklaamtahvlid, lühiealine toetus vett säästvate sanitaartehniliste seadmete jaoks – olid toonud ainult marginaalse majapidamiskasutuse vähenemise. Sisemiselt oli ettevõtte juhtkond hakanud puudujääki kirjeldama „avaliku teadlikkuse probleemina", vihjates, et puuduv koostisosa on parem sõnumiedastus.

Äsja ametisse nimetatud klienditeeninduse ja kogukonnateenuste direktor vaidlustas selle raamistuse. Ta juhtis tähelepanu, et ettevõtte kogu säästustrateegia käsitles majapidamisi puhtalt teavitamist vajava vaatajaskonnana, kui tulemus, mida ta tegelikult vajas – jätkusuutlik käitumismuutus kümnetes tuhandetes majapidamistes –, sõltus majapidamistest kui tulemuse kaastootjatest. Ta pakkus välja suunata osa turunduseelarvest ümber teistsugusele lähenemisele: sada elanikku koosnev püsiv paneel, värvatud nii, et see oleks laias laastus esinduslik teenindusala suhtes vanuse, sissetuleku, majapidamise suuruse ja linna/maa jaotuse järgi, kokku kutsutud struktureeritud istungite sarjaks ettevõtte inseneride ja hüdroloogidega, mitte ühekordse uuringu asemel.

Paneeli ülesanne oli kitsas ja konkreetne: soovitada, kuidas ettevõte peaks fikseeritud summa jaotama kolme valiku vahel – tugevam toetus veesäästlike seadmete jaoks, astmeline hinnastruktuur, mis tõstis suure kasutuse piirkulu, ja naabruskonna tasandi kaaskavandamise protsess välisniisutuse normide kohandamiseks kohalikele tingimustele. Paneeli liikmed said samad tehnilised briifingud, mis ettevõtte enda juhatus, sealhulgas kompromissid, mida iga valik võrdsuse jaoks tähendas, kuna astmeline hinnakujundus riskis karistada suuri madala sissetulekuga majapidamisi rohkem kui jõukaid väiksemate peredega.

Paneeli lõplik soovitus ühendas kõik kolm erinevates mõõtkavades: tagasihoidlik üldine toetus, astmeline struktuur kaitstud madala kasutuse vööndiga ja kogukonna juhitud niisutuse töörühmad kuues kõige suurema tarbimisega naabruskonnas, igaüht toetasid, kuid ei juhtinud ettevõtte töötajad. Ettevõtte juhatus võttis soovituse suuresti sellisena vastu ja avaldas naabruskondade kaupa, mis oli paneeli sisendi otsese tulemusena muutunud. Kaheksateist kuud hiljem oli majapidamiskasutus kuues pilootnaabruskonnas langenud kaugemale ja püsinud kauem kui võrreldavates piirkondades, mis said ainult toetuse ja hinnamuudatused. Ettevõtte enda töötajad kirjeldasid nihet vähem kommunikatsioonilise edu ja rohkem tunnustusena, et säästmine ei olnud kunagi midagi, mida ettevõte üksi pakkuda saaks; see oli midagi, mida ettevõte ja selle kliendid pidid koos tootma, ja paneel oli lihtsalt teinud selle partnerluse tahtlikuks, mitte eeldatuks.

See stsenaarium on illustratiivne ja väljamõeldud; see ei kirjelda ühegi tegeliku kommunaalettevõtte programmi.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohalik omavalitsus asub kõige lähemal kodanikele, kelle kaastootmisest ta sõltub, mis on nii eelis kui ka pinge allikas: lähedus muudab otsese osaluse mehhanismid, nagu osalusrahastamine ja naabruskonna kaaskavandamine, hallatavas mõõtkavas tõeliselt teostatavaks, kuid see tähendab ka, et sama väikest aktiivsete elanike kogu palutakse korduvalt ilmuda, samal ajal kui ametnikud seisavad silmitsi kõige otsesema, näost näkku vastutusega selle eest, mida osalusharjutus pakkumata jätab. Praktiline oskus sellel tasandil on värbamisdistsipliin – jõudmine elanikeni, kes ei käi juba volikogu koosolekutel – ja järeletegevus, kuna kohalik omavalitsus ei saa kergesti kaugusse ega mõõtkavasse peituda, kui lubatud konsultatsioonitulemus ei realiseeru.

Riigivalitsus

Riigivalitsuse osalusmehhanismid kipuvad olema ametlikumad, suuremad ja kodanikest, keda need puudutavad, kaugemal, mis suunab esindatavate deliberatiivsete formaatide – konkreetsetel vaidlusalustel küsimustel riiklike kodanike assambleede – poole, mitte pideva kohaliku kaaskavandamise poole. Keskne väljakutse on tõlkida laias laastus esindusliku, kuid paratamatult väikese deliberatiivse kogu soovitused legitiimsuseks otsusele, mis mõjutab miljonite elanikkonda, kes otseselt ei osalenud; see nõuab ebatavaliselt hoolikat, läbipaistvat värbamist ja aruandlust, sest harjutuse kogu legitiimsusväide toetub avalikkuse uskumusele, et paneel oli tõeliselt esindusliku ja tõeliselt kuulatud.

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundus- ja sotsiaalsektori organisatsioonid on sageli asutatud kaastootmise suhte kui oma põhilise tegevusmudeli ümber – vastastikuse abi ühingud, eneseabi- ja taastumisrühmad ja kogukonnaorganisatsioonid eksisteerivad sageli just seetõttu, et probleemist mõjutatud inimesed on ka selle lahendamisel kesksed –, mis annab sellele sektorile loomuliku edumaa selle teema mõistete osas (vt Teema 3.8 — Sotsiaalsektori ja mittetulundussektori juhtimine, mis käsitleb seda toetavaid juhtimisstruktuure). Eristav risk on valitsuse omale vastupidine: rahastaja või juhatus võib vaikselt professionaliseerida tõeliselt kaastoodetud teenuse soodustatutele pakutavaks, järjepidevuse või riskijuhtimise nimel, ja kaotada kogukonna omanditunde, mis tegi mudeli esmajärjekorras tõhusaks.

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Mitmepoolsed ja rahvusvahelised organid tegutsevad üksikkodanikest kõige kaugemal ja jõuavad nendeni tavaliselt, kui üldse, riigivalitsuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide või kohalike partnerite kaudu, mis muudab otsese kaastootmise mehhanismid raskemaks käitada ja kergemaks pealiskaudselt teostada. Arenguprogrammidel on pikk, dokumenteeritud ajalugu osalusharjutustest, mis konsulteerivad kohalike kogukondadega ilma neile tegelikku võimu kavandamise või ressursside otsuste üle andmata; selle töö usutav versioon, mis on seotud Ostromi ühismaa-uuringutest välja kasvanud osalusliku arengu kirjandusega, nõuab osa eelarve- või kavandamisvõimu tõelist delegeerimist kohalikele ja kogukonna tasandi partneritele, mitte ainult kuulamisharjutuse läbiviimist enne peakorteri otsustamist.

Levinud ebaõnnestumisviisid

Konsultatsiooniteater. Organisatsioon viib läbi konsultatsiooni, kodanike paneeli või kommentaariperioodi pärast seda, kui sisuline otsus on tegelikult juba tehtud, ja ükski nähtav muutus ei järgne olenemata sellest, mida osalejad ütlevad. See maksab rohkem kui harjutus ise: osalejad, kes jõuavad järeldusele, et nende sisend oli dekoratiivne, muutuvad järgmisel korral raskemini, mitte lihtsamini kaasatavaks, ja kuuldus õõnsast protsessist liigub kogukonnavõrgustikes kiiremini kui ükski kutse.

Kaastootmise käsitlemine tasuta tööjõuna. Organisatsioon kujundab teenuse ümber, et see sõltuks vabatahtlikust ajast, tasustamata hooldustööst või kodanike pingutusest, eelarvestamata koolitust, koordineerimist ja tuge, mida see pingutus vajab, tasakaalustades tegelikult oma raamatuid, kandes kulu üle majapidamistele, kes seda kõige vähem suudavad absorbeerida. See toodab lühiajalisi kokkuhoide ja pikaajalisema võrdsuse probleemi, kuna majapidamised, kellel on kõige vähem vaba aega, on need, kellele lisakoormus kõige raskemini langeb.

Valjemate sidusrühmade segiajamine esindavatega. Avatud, struktureerimata kutsed osalemiseks soosivad süstemaatiliselt inimesi, kellel on aega, enesekindlust ja eelnev institutsiooniline usaldus, tekitades osaluse kirje, mis näeb mahult tugev välja, kuid on koostiselt kallutatud. Sellele sisendile ehitatud otsused võivad kinnistada, mitte parandada, olemasolevaid ebavõrdsusi, sest inimesed, keda status quo kõige halvemini teenib, on sageli need, kes kõige vähem tõenäoliselt omaalgatuslikult ilmuvad.

Professionaalse ülesande kavandamine ja kodaniku ülesande eiramine. Teenuseid kujundatakse sageli ümber intensiivse distsipliiniga organisatsiooni enda protsesside osas – töötajate töövoog, juhtumihaldus, andmesüsteemid –, samal ajal kui samm, mida kavand kodanikult nõuab (kirja mõistmine, vormi täitmine, kohtumisele tulek), ei saa võrreldavat disainitähelepanu. Tulemused kannatavad siis põhjustel, mida organisatsiooni enda tulemusandmed kunagi esile ei too, sest ebaõnnestumispunkt asub väljaspool seda, mida organisatsioon mõõdab.

Volitava keskkonna käsitlemine ainuüksi seaduslikkusega rahuldatuna. Programm täidab iga ametliku nõude – seadusjärgne konsultatsioon, juhatuse kinnitus, õigusülevaade – ja selle toetajad järeldavad, et selle legitiimsuse küsimus on suletud, samal ajal kui lai avalik nõusolek on tegelikult kulunud või pole kunagi kujunenud. See lõhe kipub ilmnema kõige halvemal võimalikul hetkel: avaliku vastuseisu, mittevastavuse või tagasipööramisena, kui poliitilised tingimused nihkuvad, mitte varajase hoiatusena, mille põhjal organisatsioonil oli võimalus tegutseda.

Küpsusmudel

Kontrollnimekiri

• Sidusrühmade kaart on koostatud selle programmi jaoks, hõlmates mittekasutajatest maksumaksjaid, tarnepartnereid ja tulevasi põlvkondi, kus asjakohane.
• Kodaniku roll tulemuse tootmisel (mitte ainult teenuse tarbimisel) on programmi kavandis selgesõnaliselt väljendatud.
• Kodanike kaastootmise ülesanne on kavandatud sama rangusega kui professionaalne ülesanne (lihtne keel, madal hõõrdumine, testitud päris kasutajatega).
• Osalusmehhanism on valitud sobivaks otsuse panuste, pööratavuse ja vaidlustatuse tasemega.
• Mis tahes paneeli või deliberatiivse harjutuse värbamismeetod on kontrollitud rahvastikuandmete vastu esindatuse osas.
• Kodanike osaluse ja kaastootmise tegelikuks kuluks on eraldatud eelarve, mitte käsitletud tasuta.
• Volitus, mis osalusharjutusel tegelikult on, on osalejatele ette lihtsas keeles öeldud.
• Protsess on paigas avaldamaks, mis harjutuse tulemusena muutus ja mis mitte.
• Kes osaleb ja kes mitte, on võrdsuse mõju üle vaadatud (vt Teema 3.5 — Võrdsus, õiglus ja jaotusõiglus).
• Legitiimsust jälgitakse eraldi õiguslikust vastavusest, et menetluslikult korrektne, kuid avalikult toetamata programm oleks nähtav enne ebaõnnestumist.
• Püsivat osaluse taristut on kaalutud alternatiivina ühekordsele harjutusele korduvate otsuste jaoks.

Põhiallikad

• Elinor Ostromi töö kaastootmise ja ühismaa valitsemise kohta, eriti Governing the Commons (1990) ja tema 1996. aasta artikkel kaastootmisest ja arengust, kodanike kui avalike tulemuste tootjate, mitte ainult tarbijate teoreetiline alus.
• Tony Bovairdi 2007. aasta Public Administration Review artikkel kasutajate ja kogukonna kaastootmisest, praktiline raamistik kaastootmise rollide kohta teenustes.
• Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) võrdlev töö deliberatiivsete demokraatlike institutsioonide kohta, empiirilised tõendid selle kohta, kuidas kodanike assambleesid ja seotud mehhanisme kavandatakse ning kus need edukad või ebaõnnestuvad.
• Maailmapanga riikidevaheline osalusrahastamise ülevaade, praktiline juhis siduvate kodanike eelarveprotsesside käitamiseks suures mõõtkavas.
• Sherry Arnsteini 1969. aasta artikkel kodanike osaluse redelist, alusrajav tüpoloogia, mis eristab tõelist osalust konsultatsioonist, mis midagi ei muuda.

Viited

1. Stakeholder (corporate) — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Stakeholder_(corporate)
2. Co-production (public services) — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Co-production_(public_services)
3. Elinor Ostrom — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Elinor_Ostrom
4. Common-pool resource — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Common-pool_resource
5. Sherry Arnstein — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Sherry_Arnstein
6. Deliberative democracy — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Deliberative_democracy
7. Citizens' assembly — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Citizens%27_assembly
8. Participatory budgeting — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Participatory_budgeting
9. Participatory design — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Participatory_design
10. Ostrom, E. (1996). "Crossing the Great Divide: Coproduction, Synergy, and Development" — World Development, 24(6), 1073–1087 — https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/0305750X9600023X
11. Bovaird, T. (2007). "Beyond Engagement and Participation: User and Community Coproduction of Public Services" — Public Administration Review, 67(5), 846–860 — https://onlinelibrary.wiley.com/doi/abs/10.1111/j.1540-6210.2007.00773.x
12. Innovative Citizen Participation and New Democratic Institutions: Catching the Deliberative Wave — OECD — https://www.oecd.org/en/publications/innovative-citizen-participation-and-new-democratic-institutions_339306da-en.html
13. Participatory Budgeting (Public Sector Governance and Accountability Series), edited by Anwar Shah — World Bank — https://openknowledge.worldbank.org/handle/10986/6640
14. Ostrom, E. (1990). Governing the Commons: The Evolution of Institutions for Collective Action — Cambridge University Press.
15. Arnstein, S. R. (1969). "A Ladder of Citizen Participation" — Journal of the American Institute of Planners, 35(4), 216–224.