Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Igal aastal valivad eelarvekomisjonid, juhatused ja seadusandjad programmide vahel, mida ei saa võrrelda ainuüksi hinna põhjal, sest see, mida iga programm ostab, on liigilt erinev: üleujutustõrje skeem, suitsetamisest loobumise teenus ja varajase lapsepõlve lugemisoskuse programm kasutavad kõik sama piiratud avaliku raha hulka, kuid ükski nende väljunditest ei jaga ühikut. Sotsiaalne kulu-tulu analüüs (CBA) ja kulutõhususe analüüs (CEA) eksisteerivad selleks, et vastata küsimusele, millele lihtne finantsaruanne vastata ei saa: mitte ainult mis see maksab, vaid kas see on seda väärt, võrreldes sellega, mida sama raha veel teha võiks.

Distsipliin on olulisem, mitte vähem oluline, kui otsus on vaidlustatud. Minister, kes teeb ettepaneku uue kiirtee jaoks, volikogu, kes kaalub subsideeritud bussivõrku rongiühenduse vastu, või terviseministeerium, kes valib, milliseid vaktsiine rahastada, ei saa vaidlust lahendada ainult poliitilise eelistusega, ilma et lõpuks silmitsi seista küsimusega, kas valik lõi rohkem avalikku väärtust kui loobutud alternatiiv. Ametlik CBA ja CEA annavad sellele küsimusele ühise, auditeeritava meetodi – mitte mehaanilise vastuse, mis asendab otsustusvõimet, vaid struktureeritud ülevaate eeldustest, mida saab kontrollida, vaidlustada ja parandada, viisil, mida intuitsioon ei suuda.

Meetodil on ka tegelikud piirid, mida hooletu kasutaja peab täpsuseks. Iga number kulu-tulu hinnangus tugineb eeldustele – tulevased hinnad, eluaasta väärtus, kui tugevalt diskonteerida kolmkümmend aastat kaugemal olevat kasu – ja iga eeldus sisaldab otsustust, mida tabel saab varjata, kuid mitte kunagi kõrvaldada. See teema tugineb Teema 2.1 tulemussõnavarale (vt Teema 2.1 — Avaliku väärtuse tulemuskaart ja tulemusraamistikud), et anda neile otsustustele nimed, et juht saaks neid selgesõnaliselt kaitsta või vaidlustada, selle asemel et lasta neil peituda diskontomäära sees, mida keegi ruumis ei valinud uurima.

Põhimõisted

Kulu-tulu analüüs teisendab kavandatud tegevuse iga olulise kulu ja kasu ühisesse rahalisse ühikusse, diskonteerib igaühe ühise ajapunktini ja võrdleb saadud nüüdisväärtusi, et hinnata, kas programm loob rohkem väärtust, kui see tarbib. Selle teoreetiline alus on Kaldor–Hicksi tõhususe kriteerium: tegevust tasub ette võtta, kui need, kes võidavad, võiksid põhimõtteliselt täielikult kompenseerida neid, kes kaotavad, ja jääda siiski paremasse seisu, isegi kui see kompensatsioon kunagi ei toimu. See hüpoteetilise kompensatsiooni test on see, mis laseb CBA-l liita kasu ja kahju erinevate inimeste vahel, justkui tähendaks nael või dollar kõigile sama, eeldus, millele see teema pöördub tagasi jaotuskaalutuse all.

Nüüdisnetoväärtus (NPV) on üks arv, mida kulu-tulu hinnang tavaliselt toodab: kogu tulevase kasu summa miinus kogu tulevane kulu, kumbki teisendatud tänasesse rahasse diskontomäära abil. Positiivne nüüdisnetoväärtus tähendab, et programm on tegemist väärt ainuüksi tõhususe põhjustel; konkureerivate programmide nüüdisnetoväärtuste võrdlemine järjestab need selle järgi, kui palju väärtust igaüks loob avaliku raha ühiku kohta, mille see kohustab.

Varjuhindade määramine omistab rahalise väärtuse hüvele, kulule või kasule, millel pole jälgitavat turuhinda – puhas õhk, eluaasta, säästetud sõiduaeg, kaitstud märgala –, sest hind kas ei eksisteeri või on moonutatud maksu, subsiidiumi või monopoliga. Analüütikud tuletavad varjuhindu kahel viisil: ilmnenud eelistuse meetodid järeldavad väärtust sellest, mida inimesed tegelikult teevad, näiteks hedooniline hinnastamine, mis eraldab omaduse (vaikus, puhas õhk, hea kool lähedal) väärtuse sellest, kuidas see muudab turustatava hüve hinda, tavaliselt maja oma; väljendatud eelistuse meetodid küsivad inimestelt otse, kõige sagedamini tingimusliku väärtustamise kaudu, uuringutehnika, mis küsib vastajatelt nende maksevalmidust hüpoteetilise muutuse eest turuvälises hüves, näiteks rannikuala kaitsmise eest.

Statistilise elu väärtus (VSL) on varjuhind, mille poole enamik hinnanguid pöördub, kui poliitika muudab kellegi surma tõenäosust, mitte kindlust – liiklusohutusmeede, mis vähendab aastaseid hukkunuid inimese murdosa võrra, näiteks. See tuletatakse sellest, mida inimesed täheldatud on aktsepteerinud või ütlevad, et nad aktsepteeriksid väikese surmariski muutuse eest, seejärel skaleeritakse üles; see ei hinda kindla isiku elu, eristus, mida juhised rõhutavad, sest need kaks aetakse avalikus debatis rutiinselt ja valesti segi.

Kulutõhususe analüüs võrdleb programme, kasutades ühte mitterahalist tulemusmõõtu, selle asemel et teisendada iga kasu rahaks – kulu juhtumi kohta, mis ära hoiti, kulu tonni heite kohta, mis ära hoiti, või, kõige sagedamini tervisemajanduses, kulu kvaliteediga kohandatud eluaasta (QALY) kohta, mõõt, mis ühendab ellujäämise ja tervisega seotud elukvaliteedi üheks ühikuks, kus täielikus tervises aasta skoorib 1. CEA on õige tööriist, mitte CBA, kui tulemus ei allu usutavale rahaks teisendamisele või kui selle rahaks teisendamine oleks ise eetiliselt või poliitiliselt piisavalt vaieldav, et analüüs üle ujutada; see järjestab valikud valitud tulemuse ühiku kohta, mitte ei anna ühtset otsust selle kohta, kas programm on absoluutsetes terminites tegemist väärt.

Jaotuskaalutus kohandab põhilist CBA aritmeetikat, et kajastada, et nael või dollar on heaolu mõistes vaesele majapidamisele rohkem väärt kui rikkale – tavaline majanduslik eeldus sissetuleku piirkasulikkuse vähenemisest. Kaalumata CBA käsitleb 100 USA dollari suurust kasu madala sissetulekuga majapidamisele ja sama kasu kõrge sissetulekuga majapidamisele identsetena, täpselt seda, mida Kaldor–Hicksi tõhusus lubab ja mida jaotuskaalutus eksisteerib parandama; selle süstemaatiline rakendamine võib nihutada programmide järjestust, mis muidu näevad ainuüksi tõhususe mõttes samaväärsed välja (vt Teema 3.5 — Võrdsus, õiglus ja jaotusõiglus).

Sotsiaalne diskontomäär teisendab tulevased kulud ja kasud nüüdisväärtusteks ja on üks kõige tagajärjerikkamaid, vaidlustatud arve kogu hinnangus. Kõrgem määr kahandab kõige kümnendite kaugusel oleva nüüdisväärtust, asetades süstemaatiliselt halvemasse seisu programmid – üleujutustõrje, bioloogilise mitmekesisuse kaitse, kliimamuutuse leevendamine –, mille kulud langevad nüüd ja kasu langeb tulevastele põlvkondadele, tõstatades otsese põlvkondadevahelise õigluse küsimuse, millele see teema pöördub tagasi arutelu küsimuste ja ebaõnnestumisviiside all.

Parimad tavad

1. Fikseerige kontrafaktuaal enne arvude fikseerimist. Iga kulu ja kasu CBA-s või CEA-s on võrdlus sellega, mis oleks niikuinii juhtunud, nii et leppige kokku mittetegevuse lähtetase enne mis tahes arvu hindamist, või hinnang võrdleb ettepanekut vaikselt vale alternatiiviga.
2. Nimetage diskontomäär ja selle allikas iga hinnangu tiitellehel. Selgitamata valitud määr kutsub esile kahtluse, et see tootis eelistatud vastuse; allika nimetamine laseb lugejal seda kontrollida, mitte usu pealt võtta.
3. Eelistage CEA-d CBA-le, kui tulemuse rahaks teisendamine oleks vaidlustatum kui otsus ise. Hinna sundimine hüvele ilma kaitstava varjuhinnata ei tee analüüsi rangemaks; hästi ehitatud kulutõhususe suhe on sageli ausam tööriist.
4. Avaldage kasutatud varjuhinnad, mitte ainult kogusummad, mida need toodavad. Lugeja, kes näeb eluaasta konkreetset, allikaga väärtust, saab hinnata, kas see on tema konteksti jaoks mõistlik; kui talle näidatakse ainult lõplikku nüüdisnetoväärtust, ei saa ta midagi auditeerida.
5. Koostage jaotuskaalutuse variant kaalumata hinnangu kõrval, mitte selle asemel. Mõlema arvu koos näitamine hoiab tõhususjuhtumi ja võrdsusjuhtumi nähtavana kõrvuti, mitte ei lase ühel teist vaikselt asendada (vt Teema 3.5 — Võrdsus, õiglus ja jaotusõiglus).
6. Testige järjestuse tundlikkust diskontomäära suhtes enne otsuse tegemist. Kui kahe kaitstava määra vahel vahetamine pöörab ümber, milline programm näib parem, on see ebastabiilsus ise leid, mida otsustaja vajab, mitte joonealune märkus lisasse matmiseks.
7. Eraldage optimismikallutatuse korrigeerimine tõelisest ebakindlusest. Hindajad alahindavad süstemaatiliselt kulusid ja ülehindavad kasu uudsete projektide puhul; rakendage dokumenteeritud kohandust selle teadaoleva kallutatuse jaoks, eristatuna aluseks olevate andmete tõelise ebakindluse modelleerimisest.
8. Kasutage maksevalmiduse hinnanguid kontekstist, mis on teie omale lähedane, ja öelge seda. Ühe riigi sissetulekutasemel hinnatud varjuhind ei kandu automaatselt teise; märkige allikauuringu kontekst ja tähistage lünk, mitte importige numbrit vaikselt.
9. Esitage kulutõhususe suhte usutav vahemik, mitte üksik arv. Kulu punkthinnang tulemuse kohta kutsub esile valetäpsuse; vahemiku näitamine laseb juhatusel näha, kui palju usaldust arv väärib.
10. Suunake tõeliselt mitterahaliselt väärtustatavad tulemused täiendavale meetodile, mitte sundige neile varjuhinda. Kus tulemus ei allu ei usutavale rahaks teisendamisele ega ühe ühiku tõhususmõõdule, tooge sisse sotsiaalne investeeringutasuvus või muutuste teooria meetodid, mitte loobuge rangusest täielikult (vt Teema 2.3 — Sotsiaalne investeeringutasuvus ja mõju mõõtmine).

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Millist diskontomäära me kasutame ja kas me suudaksime seda avalikult kaitsta? Diskontomäär ei ole neutraalne tehniline parameeter; see kodeerib vaadet sellele, kui palju tulevaste põlvkondade heaolu loeb võrreldes nüüdisajaga, ja teise jurisdiktsiooni juhisest kriitikavabalt laenatud määr ei pruugi kajastada teie enda eelarveseisundit ega väärtusi. Küsige, kes kasutatava määra valis, kas seda on pärast vastuvõtmist üle vaadatud ja kas meeskond suudaks kodanikule selgitada, miks kasutati just seda numbrit, mitte kõrgemat või madalamat. Kui keegi ei suuda vastata muuga kui „see on see, mida mall kasutab", käsitlege seda lüngana, mis tuleb sulgeda enne järgmist suurt hinnangut.

Kus on meie CBA või CEA vaikselt eeldanud, et kõigi nael on sama väärt? Standardne kulu-tulu analüüs käsitleb rikka majapidamise kasu ja vaese majapidamise võrdset kasu identsetena, eeldus, mida on lihtne unustada eeldusena olevat, kui see on tabelisse maetud. Käige läbi oma viimane suur hinnang ja kontrollige, kas selle võitjad ja kaotajad on ühtlaselt jaotunud sissetulekurühmade vahel või koondunud ühte otsa. Kui kallutatud, arutage, kas jaotuskaalutus muudaks soovitust, ja kui muudaks, küsige, miks seda varianti otsustajale ei esitatud.

Kas see otsus sobib paremini kulu-tulu või kulutõhususe analüüsile ja kas me valisime tahtlikult? Mõned kasud tõepoolest ei allu usutavale rahaks teisendamisele ning varjuhinna sundimine neile võib tekitada valetäpse numbri, mis kahjustab usaldust, kui seda vaidlustatakse. Arutage kõnealust konkreetset tulemust ja kas selle jaoks eksisteerib kaitstav rahaline väärtus või kas kulu-tulemuse mõõt peaks kontrolli paremini vastu. Kui meetod valiti ainult seetõttu, et see on meeskonna vaikimisi mall, öelge seda ja kaaluge vahetamist.

Mis muudaks meie soovitust, kui varieerime oma peamisi eeldusi usutavas vahemikus? Pealkirja nüüdisnetoväärtus või kulutõhususe suhe, mis näib vastupidav, võib sõltuda täielikult ühest vaidlustatavast eeldusest – varjuhind, diskontomäär, kasutuse prognoos –, mida keegi pole stressitestinud. Käige läbi eeldused, mida kõige tõenäolisemalt vaidlustatakse, ja arutage, mis juhtub järjestusega, kui iga liigub kaitstava vahemiku äärde. Kui soovitus pöördub ümber usutava variatsiooni all, vajab otsustaja seda ebastabiilsust otse näha, mitte ühte enesekindlalt paistvat arvu.

Kelle heaolu me oleme sellest hinnangust välja jätnud ja miks? Kulu-tulu analüüs on ainult nii täielik kui sidusrühmad, keda see arvestab, ja kulud või kasud, mis langevad nõrga häälega rühmale – tulevased põlvkonnad, mittekodanikud, ökosüsteem ilma turuhinnata –, jäetakse tavaliselt välja hinnangu vaikimisi piiri tõttu, mitte pahatahtlikkusest. Arutage, kes on selle piiri sees ja kes väljaspool, ning kas piir vastab sellele, keda otsus tegelikult mõjutab. Kus rühm on praktilistel põhjustel välja jäetud, öelge seda kirjutises, mitte laske väljajätmisel vaikselt mööduda.

Kuidas me pärast tõsiasja teame, kas selle hinnangu eeldused olid õiged? Liiga paljud hinnangud koostatakse üks kord, ärijuhtumi etapis, ja neid ei vaadata kunagi uuesti läbi, kui raha on kulutatud, nii et süstemaatiliselt vale varjuhind või diskontomäär võib aastaid parandamata jääda. Arutage, mida tuleks pärast rakendamist mõõta hinnangu peamiste eelduste kontrollimiseks ja kes vastutab selle kontrolli läbiviimise eest. Kui järelhindamist ei planeerita, käsitlege hinnangut ajutisena, mitte lahendatuna (vt Teema 2.4 — Avaliku sektori ökonomeetria ja programmide hindamine).

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Meridian County, väljamõeldud keskmise suurusega piirkondlik ametiasutus, mida siin kasutatakse üksnes teema mõistete illustreerimiseks, seisis silmitsi valikuga kahe üleujutustõrje ettepaneku vahel, mis konkureerisid sama 38 miljoni USA dollari suuruse kapitalieraldise pärast. Esimene, raskeinseneerimise skeem tõstetud jõeseinte ja pumbajaamaga, kaitses umbes 4200 majapidamist ühe-saja-aasta üleujutuse sündmuse eest nelja aasta jooksul. Teine, ülesvoolu märgalade taastamise programm, kaitses otse vähem majapidamisi ja aeglasemalt, kuid vähendas üleujutuse tippe palju laiemas valgalas, sidus süsinikku ja lõi elupaiga väärtust, mis kasvaks aastakümnete jooksul.

Hindamismeeskond alustas kulu-tulu analüüsiga elementide jaoks, millel olid kaitstavad varjuhinnad: välditud varakahju kindlustusnõuete andmetest, välditud häirekulud avaldatud sõiduaja ja ettevõtte katkestuse väärtustest ning välditud eluohtlik risk riiklikult avaldatud statistilise elu väärtusest. Ainuüksi nendes kategooriates näitas raskeinseneerimise skeem kõrgemat nüüdisnetoväärtust, sest selle kasu saabus varem ja diskontomäär kahandas märgalaskeemi aeglasemalt kasvavat kasu tugevamalt.

Kaks täiendavat sammu muutsid pilti. Meeskond käitas jaotuskaalutuse variandi: märgalaskeem kaitses ebaproportsionaalselt maakonna madalaima sissetulekuga sihtnumbripiirkondi, samal ajal kui raskeinseneerimise skeem kaitses peamiselt kõrgema sissetulekuga jõeäärset linnaosa, ja kasu kaalumine majapidamise sissetuleku järgi kitsendas lõhet oluliselt. Meeskond leidis ka, et märgalaskeemi süsiniku- ja elupaigaväärtus ei allunud ühele kaitstavale varjuhinnale, nii et selle sundimise asemel esitas ta selle kulutõhususe täiendusena – kulu hektari kohta taastatud, kulu tonni kohta sidunud süsinikku – ja märkis ülejäänu sotsiaalse investeeringutasuvuse harjutuse jaoks, mis oli juba käimas (vt Teema 2.3 — Sotsiaalne investeeringutasuvus ja mõju mõõtmine). Tõhususe, jaotuse ja mitterahaliste tõendite koos esitamise korral valis volikogu etapiviisilise lähenemise: märgalaskeem esimesena, väiksema raskeinseneerimise elemendiga, mis jäi kõrgeima riskiga tänavate jaoks, mida see rahastamisperioodi jooksul ei kaitseks.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohalikud omavalitsused käitavad hinnanguid tihedamate kapitalipiirangute ja õhema sisemise majandusteaduse suutlikkuse all kui riigivalitsus, nii et diskontomäärad ja varjuhinnad päritakse sagedamini hulgi riiklikust juhisest, mitte ei tuletata kohapeal. See teeb jaotuskaalutuse kohalikus mõõtkavas eriti oluliseks, sest ühe skeemi võitjad ja kaotajad asuvad tavaliselt ühe omavalitsuse piirides ja on volikogu liikmetele nähtavamad kui riikliku programmi hajusad mõjud, muutes kaalumata hinnangu avalikult raskemini kaitstavaks.

Riigivalitsus

Riigivalitsused omavad tavaliselt autoriteetset diskontomäära ja varjuhindade juhist, mida teised tasandid ja sektorid laenavad, avaldatud keskse rahandusministeeriumi hindamiskäsiraamatu kaudu, ja kannavad suurimat vastutust selle õigesti saamise eest, kuna seda rakendatakse laiema programmitüüpide ja suurimate kapitalisummade ulatuses. Riiklikud hindamisüksused kannavad ka raskeimat järelhindamise koormust, kuna riiklikku juhisesse põimitud kallutatud varjuhind levib igasse alluvasse hinnangusse, mis seda tsiteerib.

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundusühingutel ja valitsusvälistel organisatsioonidel on harva suutlikkust käitada täielikku rahastatud kulu-tulu analüüsi ning tulemused, mida nad taotlevad – väärikus, võimestamine, kogukonna ühtekuuluvus –, ei allu sagedamini usutavale varjuhindamisele üldse, muutes kulutõhususe analüüsi ja täiendavad mõju mõõtmise meetodid loomulikuks vaikimisi valikuks (vt Teema 2.3 — Sotsiaalne investeeringutasuvus ja mõju mõõtmine). Kus rahastaja nõuab ametlikku CBA-d, on sektori eristav risk mitteseotud kontekstist laenatud varjuhind, mida rakendatakse kriitikavabalt, sest alternatiivi pole kergesti kättesaadav.

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Mitmepoolsed arenguinstitutsioonid rakendavad kulu-tulu ja kulutõhususe analüüsi ühes portfellis tohutult erinevate sissetulekutasemete vahel, mis teeb varjuhindade määramise – eriti statistilise elu väärtuse ja diskontomäära – palju tagajärjerikkamaks ja vaidlustatumaks kui ühe riigi hinnangus, sest kõrge sissetulekuga riigi maksevalmiduse alusel kalibreeritud varjuhind võib süstemaatiliselt alahinnata kasu madalama sissetulekuga elanikkonnale, kui seda kriitikavabalt üle kanda. Riikidevaheline hinnang asetab ka põlvkondadevahelise õigluse diskontomäära debati keskmesse, kuna rahvusvahelise organi tehtud otsused mõjutavad põlvkondi jurisdiktsioonides, millel puudus koht määra seadmisel.

Levinud ebaõnnestumisviisid

Laenatud diskontomäär. Meeskond, kes seisab silmitsi suure hinnanguga, võtab omaks mis tahes diskontomäära, mida mall või eelmine projekt kasutas, kontrollimata, kas see on endiselt aktuaalne või sobib programmi ajahorisondiga. Kulu on järjestus, mis näeb autoriteetne välja, kuid tugineb numbrile, mida keegi ei valinud tahtlikult ja mis variseb kokku esimese tõsise vaidlustuse all.

Rahaks teisendamine seal, kus oleks tulnud lugeda, mitte hinnastada. Ühe nüüdisnetoväärtuse tootmise survel sunnib analüütik varjuhinna tulemusele – väärikus, kultuuriline väärtus, ökosüsteemi olemasoluväärtus – ilma kaitstava turuanaloogita, tootes arvu, mis on piisavalt täpne rangena paistmiseks ja piisavalt nõrk kogu hinnangu usaldusväärsuse kokkuvarisemiseks, kui seda vaidlustatakse.

Kaalumata tõhusus, mida peetakse kogu vastuseks. Tugevalt positiivse nüüdisnetoväärtusega programm kiidetakse heaks ilma, et keegi küsiks, kes võidab ja kes kaotab, sest Kaldor–Hicksi tõhusus ei nõua, et seda küsimust esitataks. Kulu langeb rühmale, kelle kahju oli tõeline, kuid mida ei loetud, ja ilmneb hiljem legitiimsusprobleemina, mitte hindamisprobleemina.

Hinnang, mida ei kontrollita kunagi tegeliku tulemuse vastu. Ärijuhtumi varjuhindu ja nõudluse prognoose käsitletakse lahendatuna, kui rahastus on heaks kiidetud, ja keegi ei naase neid võrdlema sellega, mis tegelikult juhtus. Ühte hinnangusse põimitud kallutatud eeldus taaskasutatakse siis parandamata järgmises.

Kulutõhususe suhted, mida võrreldakse sobimatute tulemusmõõtude vahel. Ühe programmi kulu-tulemuse number seatakse otse teise vastu, mille tulemusmõõt on määratletud erinevalt, tootes järjestuse, mis näeb välja nagu aus võrdlus, kuid ei ole, ja ressursiotsus tehakse seejärel võrdluse põhjal, mis ei olnud kunagi kehtiv.

Küpsusmudel

Kontrollnimekiri

• Dokumenteerige mittetegevuse kontrafaktuaal enne mis tahes kulu või kasu hindamist.
• Nimetage kasutatud diskontomäär, selle allikas ja viimase ülevaatuse kuupäev.
• Kinnitage, kas CBA või CEA sobib sellele otsusele, ja registreerige miks.
• Avaldage konkreetsed kasutatud varjuhinnad, mitte ainult tulemuseks olevad kogusummad.
• Koostage jaotuskaalutuse variant kaalumata tulemuse kõrvale.
• Tehke tundlikkusanalüüs diskontomäära ja suurimate varjuhindade osas ning esitage vahemik.
• Rakendage dokumenteeritud optimismikallutatuse korrektsioon kulu- ja kasuprognoosidele.
• Kontrollige, et mis tahes laenatud maksevalmiduse või statistilise elu väärtuse arv sobib sellele kontekstile.
• Esitage kulutõhususe suhe koos usutava vahemikuga, mitte üksiku punkthinnanguga.
• Tuvastage, kes on hinnangu piiri sees ja väljaspool, ning avalikustage iga oluline väljajätmine.
• Ajastage järelhindamine mis tahes programmile, mille juhtum tugines vaidlustatud eeldusele.

Põhiallikad

Siinne kulu-tulu ja kulutõhususe raamistik järgib heaoluökonoomika traditsiooni, mis kulgeb Kaldori ja Hicksi kompensatsioonikriteeriumidest tänapäevase rakendatud praktikani, kõige põhjalikumalt esitatud Boardmani, Greenbergi, Viningi ja Weimeri teoses Cost-Benefit Analysis: Concepts and Practice. Riiklikud ja mitmepoolsed hindamisjuhised on diskontomäära ja varjuhindade arutelu aluseks: HM Treasury Green Book, USA haldus- ja eelarveameti ringkiri A-4 ja Maailmapanga diskonteerimisjuhis. Jaotuskaalutuse ja põlvkondadevahelise õigluse arutelu tugineb OECD rakendatud keskkonnakulu-tulu tööle ja Stern Review' madala diskontomäära kasutamisele kliimapoliitika jaoks, mis on selle teema meetodi üks avalikult kõige vaidlustatumaid rakendusi.

Viited

1. Cost–benefit analysis — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Cost%E2%80%93benefit_analysis
2. Cost-effectiveness analysis — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Cost-effectiveness_analysis
3. Shadow price — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Shadow_price
4. Social discount rate — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Social_discount_rate
5. Willingness to pay — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Willingness_to_pay
6. Value of a statistical life — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Value_of_a_statistical_life
7. Contingent valuation — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Contingent_valuation
8. Welfare economics — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Welfare_economics
9. Kaldor–Hicks efficiency — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Kaldor%E2%80%93Hicks_efficiency
10. Quality-adjusted life year — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Quality-adjusted_life_year
11. Intergenerational equity — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Intergenerational_equity
12. Stern Review on the Economics of Climate Change — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Stern_Review
13. The Green Book: Central Government Guidance on Appraisal and Evaluation — HM Treasury — https://www.gov.uk/government/publications/the-green-book-appraisal-and-evaluation-in-central-government
14. Circular A-4, Regulatory Analysis (revised 2023) — US Office of Management and Budget — https://bidenwhitehouse.archives.gov/wp-content/uploads/2023/11/CircularA-4.pdf
15. Discounting Costs and Benefits in Economic Analysis of World Bank Projects — World Bank — https://documents.worldbank.org/en/publication/documents-reports/documentdetail/099610503022315638
16. Cost-Benefit Analysis and the Environment: Further Developments and Policy Use — OECD — https://www.oecd.org/en/publications/2018/06/cost-benefit-analysis-and-the-environment_g1g8b70e.html
17. Cost-Benefit Analysis: Concepts and Practice (5th edition) — Anthony E. Boardman, David H. Greenberg, Aidan R. Vining, David L. Weimer, Cambridge University Press — https://www.cambridge.org/highereducation/books/cost-benefit-analysis/484720E57798B7E7A29C7156407CD4A1