Reguleerimine ja avalike riskide juhtimine

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Iga reguleerija töötab lõksus, millel puudub mugav väljapääs. Kui ennetatav kahju juhtub, süüdistatakse reguleerijat liiga lõdvana olemises. Kui reguleerija blokeerib või viivitab midagi, mis hiljem osutub ohutuks ja kasulikuks, süüdistatakse teda liigses ettevaatuses, mis maksis töökohti, ravi või investeeringuid. Mõlemad ebaõnnestumised on nähtavad ainult tagantjärele, mis tähendab, et reguleerija tegelik otsus ei ole kunagi lihtsalt „ohutu või ohtlik", vaid „kui palju sellest riskist me oleme valmis kandma ja kelle volitusel". Organisatsioon, mis pole kunagi oma taluvust üles kirjutanud, avastab selle kallilt, esimesel korral, kui midagi läheb valesti ja uurimine küsib, kes otsustas, et risk on vastuvõetav.

Riskiisu avaldused ja riskiregistrid eksisteerivad selle taluvuse selgesõnaliseks tegemiseks enne sündmust, mitte pärast. Nad teisendavad privaatse, hajutatud otsustusvalikute kogumi – tehtud inspektorite, juhtumikorraldajate ja valvepäeva juhtide poolt ajasurve all – avaldatud positsiooniks, mille suhtes organisatsiooni saab vastutusele võtta ja mida ta saab kaitsta. Regulatiivne kavandamine teeb sama tööd reegli enda tasandil: käskimise-ja-kontrolli instrumendi või reageeriva, riskipõhise valimine on ise riskiotsus, mitte pelgalt haldusstiili küsimus. See teema käsitleb reguleerimist ja riskijuhtimist kahe väljendusena ühest aluseks olevast küsimusest: kuidas avalik organ otsustab, selgesõnaliselt, kui palju kahju ta talub avaliku väärtuse taotlemisel, mille eest ta samuti hoolib?

Reguleerija volitus seda otsust teha ei ole enda antud, mistõttu see teema asub legitimeerivate vastutusstruktuuride kõrval (vt Teema 3.4 — Vastutus, läbipaistvus ja legitiimsus) ja miks riskid, mille see täna tuvastab, on sageli kriisid, milleks teine meeskond homme planeerib (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine).

Põhimõisted

Reguleerimine on reeglite kasutamine, toetatuna mingi vormi volitusega, üksikisikute, ettevõtete või teiste organisatsioonide käitumise piiramiseks või suunamiseks. Avalikus sektoris asub see kulutamise ja maksustamise kõrval põhilise poliitikainstrumendina, kuid erinevalt kulutamisest paneb see tavaliselt oma kulud reguleeritavale poolele, mitte avalikule rahakotile – mis on täpselt põhjus, miks see võib olla poliitiliselt atraktiivne, ja miks selle tegelikku kulu on lihtne alahinnata.

Reguleerivad ametid on organid, mis kirjutavad, haldavad ja jõustavad reegleid määratletud valdkonnas, näiteks finantskäitumine, ravimid, toiduohutus või ehituskontroll. Nende kavandusvalikud – kui sõltumatud nad on ministritest, kuidas neid rahastatakse, kui edasikaevatavad nende otsused on – kujundavad, kas nad saavad tegutseda tõendite põhjal, olemata hõivatud tööstusharude poolt, mida nad järelevalvavad.

Käskimise-ja-kontrolli reguleerimine seab ühtsed, ettekirjutavad reeglid ja karistab iga rikkumist, olenemata rikkuja ajaloost või riskist, mida see tegelikult kujutab. See on läbipaistev ja hõlpsasti auditeeritav, kuid kohtleb püsivalt ettevaatlikku operaatorit samamoodi nagu harjumuspärast rikkujat, raisates vastavuspingutust esimesele, samal ajal kui teist alaheidutatakse.

Reageeriv, riskipõhine reguleerimine eristab oma vastust hinnatud riski ja reguleeritava poole vastavusajaloo järgi: kerge kaasamine heas usus tegutsejatele, eskaleeruvad sanktsioonid korduva või tahtliku mittevastavuse eest. Vikipeedia käsitlus sellest lähenemisest pealkirja regulatiivse riski eristamine all jälgib seda Ian Ayresi ja John Braithwaite'i „jõustamispüramiidini", mis algab veenmisest ja eskaleerub litsentsi tühistamise või süüdistuseni ainult siis, kui kergemad vahendid ebaõnnestuvad. See nõuab reguleerija otsustusvõimelt ja andmetelt rohkem kui fikseeritud reeglistik, mis on selle peamine kulu.

Regulatiivne mõjuanalüüs (RIA), mida nimetatakse ka regulatiivse mõju hindamiseks, on dokument, mille valitsus toodab enne uue regulatsiooni kehtestamist, sätestades probleemi, kaalutud valikud ja iga oodatud kulud ning kasud. Vikipeedia artikkel regulatiivne mõjuanalüüs jälgib selle levikut paljudes riikides. Selle eesmärk on teha kavandatud reegli kompromiss nähtavaks enne vastuvõtmist, mitte õigustada juba tehtud otsust – eristus, millele allolevad ebaõnnestumisviisid tagasi pöörduvad.

Riskijuhtimine on distsipliin tuvastada, hinnata ja kontrollida asju, mis võiksid takistada organisatsiooni eesmärkide saavutamist. ISO 31000 on kõige laiemalt viidatud rahvusvaheline standard selle distsipliini struktureerimiseks; see käsitleb riskijuhtimist iteratiivse protsessina – tuvasta, analüüsi, hinda, käsitle, jälgi – mitte ühekordse harjutusena, ja mitmed riiklikud raamistikud, sealhulgas Ühendkuningriigi HM Treasury Orange Book, ehitavad selle struktuurile.

Riskiisu on riski tase, mida organisatsioon on valmis oma eesmärkide taotlemisel aktsepteerima, enne kui ta riski vähendamiseks tegutseb. Riskiisu avaldus teeb selle selgesõnaliseks ja eristatuks: rahvatervise reguleerijal võib olla peaaegu nullilähedane riskiisu patsiendi ohutusele, kuid palju kõrgem riskiisu ebapopulaarse, tõenduspõhise otsuse mainerisk.

Riskiregister on operatiivvahend, mis loetleb iga tuvastatud riski, selle tõenäosuse ja mõju, omaniku ning olemasolevad või planeeritud leevendusmeetmed. Hästi kasutatuna juhib see ressursside ja eskaleerimise otsuseid; halvasti kasutatuna on see tabel, mida keegi auditite vahel uuesti ei ava.

Ettevaatuspõhimõte väidab, et kui tegevus või poliitika kannab arvatavat tõsise või pöördumatu kahju riski, ei tohiks täieliku teadusliku kindluse puudumist kasutada põhjusena kaitsemeetmete edasilükkamiseks. Mõnes sõnastuses nihutab see tõendamiskoormuse „tõesta, et see on ohtlik, enne kui tegutseme" juurest „näita, et see on piisavalt ohutu, enne kui jätkame" juurde – tõeliselt erinev vaikimisi, mis loeb kõige rohkem teadusliku ebakindluse ja potentsiaalse pöördumatuse all, näiteks uus kemikaal, tehnoloogia või haigustekitaja.

Proportsionaalsus on põhimõte, et regulatiivne vastus ei tohiks olla piiravam kui vajalik riski käsitlemiseks, mille poole see sihib. See on ettevaatuspõhimõtte peamine praktiline ja õiguslik piirang: ettevaatus õigustab tegutsemist ebakindluse all, kuid proportsionaalsus ikkagi reguleerib, kui palju teil on õigus selle suhtes teha ja kui kauaks.

Parimad tavad

1. Avaldage riskiisu avaldus enne, kui seda vajate. Koostage see oma juhtorganiga, mitte ainult oma riskimeeskonnaga, nii et kui raske otsus saabub, oli kahjutaluvus seatud rahulikes tingimustes, mitte otsustatud avaliku surve all intsidendi keskel.
2. Sobitage regulatiivne instrument riskiprofiiliga, mitte institutsionaalse harjumusega. Jätke käskimise-ja-kontrolli reeglid riskidele, kus ühtne vastavus on tõeliselt läbiräägimatu, näiteks struktuurne ohutus, ja kasutage riskipõhiseid lähenemisi seal, kus reguleeritava elanikkonna vastavusajalugu varieerub laialdaselt.
3. Viige regulatiivse mõju hindamine läbi enne otsust, mitte selle õigustamiseks pärast. Tellige see piisavalt vara, et selle leiud võiksid ettepanekut veel muuta, ja avaldage see reegli kõrval, et arutluskäik oleks kontrollitav.
4. Sobitage hindamise ulatus reegli suurusega. Väike tehniline muudatus ei vaja sama analüütilist kaalu kui reegel, mis kujundab ümber terve sektori; fikseeritud, ebaproportsionaalne protsess õpetab töötajaid seda formaalsusena käsitlema.
5. Hoidke riskiregister elava, omatud dokumendina. Määrake igale kirjele nimetatud omanik, seadke ülevaatuskuupäev ja andke liikumisest – uued riskid, suletud riskid, vahelejäänud leevendusmeetmed – juhatusele aru kindla tsükli järgi, mitte ainult siis, kui audiitor küsib.
6. Rakendage proportsionaalsuse testi iga kord, kui ettevaatuspõhimõtet kasutatakse. Öelge selgesõnaliselt, millised kahju tõendid eksisteerivad, milliseid vähem piiravaid valikuid kaaluti ja millal piirangut üle vaadatakse, et ettevaatus loeks põhjendatud otsustusena, mitte refleksiivse vetona.
7. Seadke iga olulise regulatsiooni jaoks lõppemis- või läbivaatamiskuupäev. Ülevaatamata jättes kogunevad reeglid kiiremini kui neid tühistatakse ja vastavuskoormus kasvab isegi seal, kus risk, mida need käsitlesid, on taandunud.
8. Eraldage standardi seadmine juhtumipõhistest jõustamisotsustest. Hoidke jõustamisvalikud oma kirje põhjal ülevaadatavatena, et reguleerija üldiseid reegleid ja tema otsust ühes vaidlustatud juhtumis ei hinnataks ega kaitstaks justkui oleksid need sama asi.
9. Kaitske tahtlikult regulatiivse hõivatuse vastu. Rotatsioonige kõrgemaid töötajaid eemale sektoritest, mida nad hiljem reguleerivad, avaldage välised huvid ja rahastage reguleerijat sõltumatult tasudest või trahvidest, mida see järelevalvatavale tööstusele kehtestab.
10. Tehke reguleerija vastutavaks organi ees, mis on reguleeritavast tööstusest väljaspool. Edasikaebustee, inspektoraat või seadusandlik komitee, mis saab reguleerija otsuseid vaidlustada, hoiab selle riskiotsustused ausana (vt Teema 3.4 — Vastutus, läbipaistvus ja legitiimsus).
11. Ühendage riskiregistri tipp hädaolukorra planeerimisega. Riskiregistri kõrgeima tõenäosuse ja kõrgeima mõjuga kirjed on sageli stsenaariumid, mida kriisi- ja järjepidevusplaneerimine peab harjutama, nii et kaks funktsiooni peaksid lugema sama dokumenti, mitte hoidma paralleelseid (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine).

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Kas me teame oma enda riskiisu või avastame seda intsidendi kaupa? Kui keegi ruumis ei suuda ühe lausega kirjeldada, kui palju riski organisatsioon on valmis oma põhifunktsioonides kandma, siis iga raske otsus tehakse nullist, selle poolt, kes juhtub valves olema. See toob kaasa ebajärjekindlad otsused sarnaste juhtumite vahel ja jätab organisatsiooni kaitsma otsustusvalikuid, millega ta pole kunagi organina nõustunud. Küsige, kus täna eksisteerib kirjalik riskiisu avaldus, kes selle kinnitas ja millal seda viimati tegeliku otsuse vastu testiti, selle asemel et jätta lugemata poliitikadokumendiks.

Millised meie regulatiivsed vahendid on käskimise-ja-kontrolli harjumusest, mitte tahtlikust kavandist? Ühtseid reegleid on lihtsam kirjutada ja kaitsta kui eristatuid, mis on täpselt põhjus, miks organisatsioonid vaikimisi nende poole kalduvad isegi seal, kus reguleeritava elanikkonna riskiprofiil varieerub tohutult. Käige läbi oma suuremad regulatiivsed volitused ja küsige iga kohta, kas riskipõhist või reageerivat alternatiivi on kunagi kaalutud, või kas praegune instrument lihtsalt eelneb küsimusele, mida küsitakse.

Millal me viimati oma riskiregistrit uuendasime ja kes iga kirje omab? Register ilma nimetatud omaniketa, või see, mis pole viimasest auditist liikunud, ei halda riski – see dokumenteerib, et riski kord arutati. Paluge meeskonnal avada register koosolekul elavalt ja anda aru kõige tähtsamatest viiest kirjest: mis on muutunud, millise leevendusmeetme tähtaeg on käes ja mis juhtub, kui keegi ei tegutse enne järgmist ülevaatust.

Kus me oleme ettevaatuspõhimõtet kasutanud ja kas suudaksime selle otsuse täna proportsionaalsena kaitsta? Ettevaatust on lihtne kasutada ja raske tagasi pöörata, sest kaitsemeetme tagasipööramine paistab alati valvsuse lõdvendamisena, isegi kui tõendid on edasi liikunud. Loetlege elavad piirangud, mis on kehtestatud ettevaatuse põhjendusega, ja kontrollige, et igaühel on sätestatud ülevaatuskuupäev ja sätestatud tõendusbaas, mitte ainult institutsionaalne inerts, mis seda jõus hoiab.

Kes hoiab meie reguleerivat funktsiooni vastutavana ja kas see kord tegelikult töötab? Reguleerija, kes vastutab ainult iseendale, triivib aja jooksul sektori eelistuste poole, millega ta igapäevaselt tegeleb, sest see on ainus auditoorium, mis annab talle regulaarset tagasisidet. Arutage, kas teie edasikaebustee, järelevalvekomitee või inspektoraat on viimaste aastate jooksul otsust tähenduslikult muutnud, või eksisteerib see paberil, ilma et seda oleks kunagi testitud (vt Teema 3.4 — Vastutus, läbipaistvus ja legitiimsus).

Kas meie riskiregister räägib meie hädaolukorra plaaniga või elavad need kaks eri siilodes? Riskiregistreid kirjutavad risk- ja vastavusmeeskonnad; hädaolukorra plaane kirjutavad vastupidavusmeeskonnad; liiga sageli ei loe kumbki teise dokumenti, nii et stsenaarium, mida riskiregister on märkinud tõenäolise ja tõsisena, ei ole stsenaarium, mida hädaolukorra plaan on harjutanud. Küsige, kas teie riskiregistri tipp ja teie viimase õppuse stsenaariumid on sama nimekiri, ja kui mitte, siis miks mitte (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine).

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Järgmine stsenaarium on täielikult väljamõeldud, mustri, mitte tegeliku reguleerija sisemise otsustamise ülevaate illustratsioon.

Rannikupiirkonna vesiviljeluse reguleerija – nimetagem seda väljamõeldud Suudmeala Kalandusametiks – saab taotluse kalafarmi operaatorilt, kes soovib kasutusele võtta uut avamere rannakarbi-ja-kala koostootmise tehnikat, mida juba kaubanduslikult kasutatakse käputäies teistes riikides ja mis lubab suuremaid saake väiksema merepõhja jalajäljega. Reguleerija enda mereloodusteadlased tõstatavad ühe lahtise küsimuse: tehnika muudab kohalikke toitainevoogusid viisil, mis on väikeses arvus uuringutes mujal seotud kahjulike vetikaõitsengutega läheduses asuvatele metsikutele karpidele. Tõendid on viitavad, mitte lõplikud, ja regiooni metsik karbikalandus on majanduslikult ja ökoloogiliselt oluline.

Puhtalt ettevaatliku instinkti all võiks amet lihtsalt keelduda litsentsist, kuni teadus on lahendatud, mis võib võtta aastaid ja maksaks operaatorile juba kohustatud investeeringu ja regioonile töökohad ning ekspordituluu, mida tehnika võiks tuua. Puhtalt lubava instinkti all võiks see taotluse heaks kiita põhjendusel, et kahju pole tõestatud, ja aktsepteerida riski metsikule kalandusele, kui murettekitavad uuringud osutuvad üldistatavaks. Kumbki instinkt iseenesest ei kajasta seda, mida ameti – endiselt kirjutamata – riskiisu tegelikult ütleks, kui keegi seda otse küsiks.

Selle asemel nõuab ameti litsentsimisjuht kolme sammu enne otsuse tegemist. Esiteks viiakse läbi proportsionaalne regulatiivne mõjuhindamine, mis võrdleb heakskiitmise, tagasilükkamise ja tingimusliku heakskiitmise valikuid parimate kättesaadavate tõendite vastu, sealhulgas üleskutsega täiendavate seireandmete saamiseks riikidest, mis tehnikat juba kasutavad. Teiseks logitakse taotlus uue kirjena ameti riskiregistris, määratud omaniku, vetikaõitsengu stsenaariumi sätestatud tõenäosuse ja mõjuhinnangu ning mis tahes heakskiidu sisse ehitatud leevendusplaaniga – fikseeritud seirerežiim, määratletud käivituslävendid peatamiseks ja kaheteistkümne kuu pärast kuupäevaga ülevaatus. Kolmandaks, kuna seiretingimuse ja peatamiskäivitajaga antud litsents on pideva riski vorm, mitte suletud otsus, teavitab amet oma piirkondlikku vastupidavuspartnerlust, nii et vetikaõitsengu stsenaarium ilmub piirkonna keskkonnaalases ettenägematu juhtumi planeerimises, mitte ei ole teada ainult litsentsimismeeskonnale.

Amet annab tingimusliku litsentsi: heakskiit kohustusliku seire, madala, kuid selgesõnalise peatamislävendi ja avaliku kohustusega tõendeid aasta pärast üle vaadata. Otsus ei ole ei üldine „ei", mida juhib tõestamata hirm, ega vaikne „jah", mis ignoreerib tõelist signaali. See on sätestatud riskiisu – mõni risk metsikule kalandusele on vastuvõetav vastutasuks regiooni majandusliku kasu eest, tingimusel, et seda seiratakse ja see on pööratav –, rakendatud järjepidevalt ja kirja pandud sinna, kust järgmine litsentsiametnik ja järgmine audit selle leida saavad.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohalikud reguleerijad – keskkonnatervis, tarbijakaitse, ehituskontroll, litsentseerimine – tegelevad samade ruumide ja samade operaatoritega korduvalt, mis on täpselt tingimus, mille all reageeriv, riskipõhine reguleerimine kõige paremini toimib: kohalik inspektor saab usutavalt eristada esmakordset paberitöö lünka püsivast riskist avalikule turvalisusele. Praktiline piirang on suutlikkus: väikesel volikogu meeskonnal, kes hoiab tõeliselt elavat riskiregistrit sadade litsentseeritud ruumide üle jõustamisjuhtumite tööl lisaks, on vaja, et register oleks piisavalt lihtne tegelikult kasutamiseks, mitte palju suuremast riiklikust organist imporditud mall.

Riigivalitsus

Riiklikud majandus- ja ohutusreguleerijad – konkurentsiametid, finantskäitumise reguleerijad, ravimiametid, töötervishoiu ja tööohutuse organid – tegutsevad mastaabis, kus täielik regulatiivne mõjuhindamine on standardpraktika ja sageli õiguslik nõue, ning kus ettevaatuspõhimõte ilmneb selgesõnaliselt seaduses sellistes valdkondades nagu ravimid ja toiduohutus. Riiklikud riskiregistrid, mis kogunevad riigi silmitsi seisvad kõrgeima tõenäosuse ja mõjuga riskid, on otsene sisend riiklikule tsiviilhädaolukorra planeerimisele (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine), mis teeb registri ajakohasena hoidmise distsipliini riikliku vastupidavuse, mitte ainult regulatiivse majapidamise küsimuseks.

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundusühingud ja valitsusvälised organisatsioonid asuvad selle teema mõlemal poolel: nad on reguleeritud organid, kellele kehtivad heategevuse, kaitsevigade ja rahakogumise reeglid, ja nad on ise riskijuhtimise organisatsioonid, kelle juhatused peaksid hoidma oma riskiregistreid ja riskiisu avaldusi. Kaitsevead on koht, kus ettevaatuspõhimõte ilmneb sellel sektoril kõige teravamalt – pöördumatu kahju haavatavale isikule õigustab väga madalat riskiisu isegi konkreetse süüdistuse tõelise ebakindluse keskel –, samal ajal kui proportsionaalsus räägib vastu suure institutsiooni jaoks kavandatud vastavuskoormuse panemise vastu väikesele vabatahtlike juhitavale heategevusorganisatsioonile käputäie tasustatud töötajatega.

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Rahvusvahelised organid seavad enamasti standardeid, mitte ei jõusta neid otse, tuginedes riigivalitsustele kokkulepitud reeglite üle võtmisel ja rakendamisel – toiduohutusstandardid, mere- ja lennuohutuse koodeksid ning rahvusvahelised keskkonnalepingud on tüüpilised näited. Ettevaatuspõhimõttel on selgesõnaline kodu rahvusvahelises õiguses, kõige nähtavamalt Rio keskkonna- ja arengudeklaratsioonis, kuid kuna jõustamine sõltub riiklikust rakendamisest, varieerub riskiisu praktikas endiselt liikmesriigiti, tootes tõelist killustumist isegi seal, kus aluseks olev standard on jagatud.

Levinud ebaõnnestumisviisid

Regulatiivne hõivatus. Reguleerija, kes sõltub reguleeritavast tööstusest teabe, töötajate või rahastuse osas, võtab järk-järgult omaks selle tööstuse vaate vastuvõetavale riskile, ilma et ükski üksik otsus näeks välja nagu korruptsioon. Kulu ilmneb aastaid hiljem, kui risk, mida reguleerija oli lakanud pakilisena käsitlemast, realiseerub suures mastaabis.

Zombi-riskiregister. Register luuakse, täidetakse üks kord ja seejärel uuendatakse ainult siis, kui audiitor seda taotleb. See annab riskijuhtimise välimuse ilma funktsioonita: keegi ei otsusta tegelikult tsükli järgi, kas loetletud riskid ja nende leevendusmeetmed kajastavad endiselt tegelikkust.

Ettevaatuslik halvatus. Ettevaatuspõhimõtet kasutatakse ilma proportsionaalsuse testi, sätestatud tõendite läve või ülevaatuskuupäevata, muutes põhjendatud pausi määramata ajaks blokiks. Tõeliselt kasulik uuendus – uus meditsiiniline tehnika, puhtam tööstusprotsess, tõhusam tehnoloogia – lükatakse edasi või hüljatakse mitte seetõttu, et kahju tõendid on tugevad, vaid seetõttu, et ettevaatuspiirangu tagasipööramine paistab poliitiliselt alati valvsuse lõdvendamisena.

Tagantjärele mõjuhindamine. Regulatiivne mõjuhindamine kirjutatakse pärast seda, kui poliitiline otsus on juba tehtud, et ehitada paberijälge, mitte valikut teavitada. Selle valikuanalüüs soosib usaldusväärselt seda valikut, mille sponsor oli juba valinud, mis on tuvastatav, kuid harva vaidlustatud.

Regulatiivne roomamine ilma lõppemiseta. Uusi reegleid lisatakse vastusena igale uuele probleemile, kuid vanu reegleid tühistatakse harva, nii et kumulatiivne vastavuskoormus kasvab, isegi kui üksikud riskid taanduvad. Ilma lõppemisklauslita või samaväärse ülevaatusmehhanismita ei oma keegi küsimust, kas antud reegel on ikka oma kulu väärt.

Siilodes riskijuhtimine. Riskiregister elab riski- või vastavusfunktsiooni juures; hädaolukorra plaan elab vastupidavusfunktsiooni juures; kaks on harva ühitatud. Stsenaarium, mida riskiregister on märkinud tõenäolise ja tõsisena, puudub siis õppusest, mida hädaolukorra planeerimismeeskond viimati harjutas (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine).

Vastutuseta reguleerija. Jõustamisvõim ilma toimiva välise kontrollita – edasikaebustee, mida ei kasutata kunagi, järelevalvekomitee, mis ei kohtu kunagi, seadusandja, mis ei kontrolli kunagi – jätab reguleerija riskiotsustused testimata kellegi poolt väljaspool neid tegevat organisatsiooni (vt Teema 3.4 — Vastutus, läbipaistvus ja legitiimsus).

Küpsusmudel

Kontrollnimekiri

• Koostage riskiisu avaldus oma juhtorganiga ja avaldage see.
• Ehitage või värskendage riskiregister, kus igal kirjel on nimetatud omanik ja ülevaatuskuupäev.
• Klassifitseerige iga regulatiivne volitus instrumenditüübi järgi – käskimise-ja-kontrolli või riskipõhine – ja kontrollige, et see vastab riskile, mille poole see sihib.
• Viige läbi regulatiivne mõjuhindamine enne olulise reegli vastuvõtmist või uuendamist, mõõdetud reegli ulatusele.
• Rakendage proportsionaalsuse testi, kui ettevaatuspõhimõtet kasutatakse, sätestatud tõendusbaasi ja ülevaatuskuupäevaga.
• Seadke igale uuele regulatsioonile lõppemis- või ülevaatuskuupäev.
• Kinnitage, et teie reguleerija vastutustee on sõltumatu tööstusest, mida see reguleerib (vt Teema 3.4 — Vastutus, läbipaistvus ja legitiimsus).
• Linkige oma riskiregistri tipp-kirjed oma hädaolukorra ja äritegevuse järjepidevuse plaanidega (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine).
• Andke riskiisu rikkumistest juhatusele aru, mitte ainult risk- või vastavusmeeskonnale.
• Vaadake kogu riskiregister üle kindla intervalliga, mitte ainult pärast intsidenti.
• Kontrollige, kas töötajad oskavad organisatsiooni riskiisu ühe lausega nimetada; kui ei, käsitlege avaldust praktikas avaldamata.

Põhiallikad

Ian Ayresi ja John Braithwaite'i Responsive Regulation: Transcending the Deregulation Debate (1992) jääb selle teema põhimõistetes kokkuvõetud jõustamispüramiidi ja riskipõhise jõustamise alusrajavaks käsitluseks. Cass Sunsteini Laws of Fear: Beyond the Precautionary Principle (2005) on ettevaatuspõhimõtte piiride standardne kriitiline käsitlus, eriti selle kalduvusest olla asümmeetriliselt kasutatud. ISO 31000 on riskijuhtimise struktuuri viitestandard rahvusvaheliselt; Ühendkuningriigi HM Treasury Orange Book kohandab sarnase struktuuri spetsiaalselt valitsusorganitele. Euroopa Keskkonnaameti Late Lessons from Early Warnings aruanne kogub juhtumiuuringuid nii ettevaatuse eiramise kui ka väära rakendamise hinna kohta. Ühendkuningriigi Better Regulation Framework ja selle Legislative and Regulatory Reform Act 2006 on selles teemas kasutatud töötatud, kontrollitava näitena reguleerijatele seadusega ja juhistega pandud proportsionaalsuse ja mõjuhindamise kohustustest; samaväärsed raamistikud eksisteerivad paljudes teistes jurisdiktsioonides.

Viited

1. Regulation — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Regulation
2. Regulatory agency — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Regulatory_agency
3. Regulatory capture — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Regulatory_capture
4. Regulatory impact analysis — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Regulatory_impact_analysis
5. Regulatory risk differentiation — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Regulatory_risk_differentiation
6. Risk management — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Risk_management
7. Risk appetite — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Risk_appetite
8. Risk register — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Risk_register
9. ISO 31000 — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/ISO_31000
10. Precautionary principle — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Precautionary_principle
11. Proportionality (law) — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Proportionality_(law)
12. Sunset provision — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Sunset_provision
13. Better Regulation Framework — UK Government — https://www.gov.uk/government/publications/better-regulation-framework
14. Legislative and Regulatory Reform Act 2006 — UK Public General Acts, legislation.gov.uk — https://www.legislation.gov.uk/ukpga/2006/51/contents
15. Orange Book: Management of Risk – Principles and Concepts — HM Treasury — https://www.gov.uk/government/publications/orange-book
16. Late Lessons from Early Warnings: Science, Precaution, Innovation (EEA Report 1/2013) — European Environment Agency — https://www.eea.europa.eu/publications/late-lessons-2