Kliima, jätkusuutlikkus ja keskkonnaalane avalik väärtus

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Iga avalik organ asub nüüd kahe kattuva kohustuse sees, mis tõmbavad sama eelarvereaga vastassuundades. Üks on nende inimeste ees, kes selle valisid, rahastavad või seda sel aastal valitsevad, kelle vahetud vajadused on nähtavad ja poliitiliselt tagajärgedega. Teine on tulevase elanikkonna ees – osa neist juba lastena elus, osa veel sündimata –, kelle huvid on tõelised, kuid kes ei suuda struktuurselt selle aasta konsultatsioonis ega kulutuste ülevaates konkureerida. Kliimamuutus on selle probleemi teravaim versioon, millega avalik juht kokku puutub, sest tegevusetuse kulud kuhjuvad ajaskaalal, mis ületab ükskõik millise üksiku administratsiooni, samal ajal kui tegevuse kulud langevad nüüd, juba vaidlustatud eelarvetele.

Majandusteadlase Nicholas Sterni mõjukas 2006. aasta ülevaade Ühendkuningriigi valitsusele tabas asümmeetriat teravalt: leevendamata kliimamuutuse majanduslikud ja inimlikud kulud ületaksid lõpuks kaugelt nende ärahoidmise kulu, kuid ennetuskulutused tuleb volitada otsustajatel, kes enamasti ei ela, et näha halvima vastufaktuaali ärahoidmist (vt Sterni ülevaade, mida käsitletakse allpool täpsemalt). Avaliku väärtuse teooria on olemas täpselt selleks, et anda otsustajatele keelt kohustuste jaoks, mis on tõelised, kuid mida ei jõusta ükski turuhind ega ükski praeguse valija hääletussedel, mistõttu käsitleb see teema kliima- ja keskkonnaküsimusi avaliku väärtuse põhiküsimustena, mitte spetsialisti lisana ainult keskkonnaministeeriumidele.

See teema eraldab kolm eraldi, kuid seotud probleemi, mida avalikud juhid rutiinselt segi ajavad. Esimene on kliimamuutuse leevendamine – soojenemist põhjustavate kasvuhoonegaaside heite vähendamine –, mis käitub majanduslikult nagu puhas globaalne avalik hüve: ühe riigi vähendatud heide toob kasu kogu planeedi atmosfäärile, olenemata sellest, kes selle andis, ning ühtegi riiki ei saa kasust välistada ega sundida oma osa maksma (vt Teema 1.4 — Avalikud hüved, teeneshüved ja väärtuspluralism aluseks oleva taksonoomia kohta). Teine on kliimamuutusega kohanemine – taristu, teenuste ja käitumise kohandamine muutuvale kliimale, mis on juba osaliselt lukku löödud –, mis on palju kohalikum: meremüür kaitseb konkreetset rannikut ning selle kulud ja kasu langevad enamasti ühe jurisdiktsiooni piiridesse. Kolmas on mõlema all olev arvestusprobleem: kuidas tuua loodussüsteemide väärtus – süsiniku salvestavad metsad, üleujutusi imavad märgalad, toitu kasvatavad mullad – otsustesse, mis on ajalooliselt kaalunud ainult rahalist ja viimasel ajal sotsiaalset väärtust. Nende kolme probleemi ühte patta ajamine on üks levinumaid põhjusi, miks kliimastrateegia kinni jääb: volikogu, mis rahastab ainult kohanemist, sest leevendamine tundub kellegi teise tööna, ei tee otsust, vaid väldib seda.

Põhimõisted

Kliimamuutuse leevendamine, mida nimetatakse ka dekarboniseerimiseks, on tegevus atmosfääri sattuvate kasvuhoonegaaside piiramiseks, kas heite vähendamisega allikas (taastuvenergia, tõhusus, elektrifitseerimine) või eemaldamise suurendamisega (metsastamine, süsiniku püüdmine). Kuna atmosfäär seguneb globaalselt, annab ühes riigis vältitud süsinikdioksiidi tonn sama kliimakasu, olenemata sellest, kus see välditi, mis teeb leevendamisest globaalse avaliku hüve õpikunäite: mittekonkureeriv ja funktsionaalselt välistamatu, kuna ühtegi riiki ei saa stabiliseeritud kliimast välja lülitada, mille tagamise eest ta ei maksnud. See kombinatsioon tekitab teemas 1.4 kirjeldatud vaba sõitja stiimuli planeedi mastaabis (vt Teema 1.4 — Avalikud hüved, teeneshüved ja väärtuspluralism) ja see on keskne põhjus, miks leevendamist on olnud kollektiivselt palju raskem läbi rääkida kui kohanemist, mille kasu haarab suuresti see, kes maksab.

Kliimamuutusega kohanemine on protsess kliimamuutuse mõjudega kohanemiseks, nii juba toimuvate kui ka oodatavate, nelja laia kategooria lõikes: taristuline (üleujutustõkked, jahutuskeskused), institutsionaalne (ehitusnormid, varajase hoiatamise süsteemid), käitumuslik (muudetud põllumajandus- või veekasutuse tavad) ja loodusel põhinev (taastatud märgalad, linna puude katvus). Erinevalt leevendamisest on kohanemine oluliselt välistatav ja konkureeriv – üleujutustõke kaitseb selle taga olevat linna, mitte järgmist rannikulõiku –, mis teeb sellest peamiselt kohaliku ja riikliku avaliku väärtuse küsimuse, mis on tihedalt seotud, kuid mitte identne teemas 3.12 käsitletud vastupidavuse planeerimisega (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine). Need kaks kattuvad, sest mõlemad puudutavad organisatsiooni suutlikkust šokke absorbeerida ja neist taastuda, kuid kohanemine puudutab spetsiaalselt muutuvat kliima lähtetaset, samal ajal kui vastupidavuse juhtimine katab šokkide täielikumat ulatust, sealhulgas kliimaga mitteseotud.

Põlvkondadevaheline õiglus on õigluse põhimõte põlvkondade vahel. See loeb siin, sest peaaegu iga tagajärgedega kliimaotsus vahetab tänase kulu kümnete aastate taguse kasu vastu ning see, kuidas seda vahetust väärtustatakse, sõltub tugevalt sotsiaalsest diskontomäärast, mida kasutatakse oleviku ja tuleviku väärtuse võrdlemiseks, ja mida käsitletakse täielikult teemas 2.2 (vt Teema 2.2 — Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs). Kõrgem määr vähendab kaugetele hüvedele antavat praegust kaalu, mis võib panna leevendusprogrammi näima halva väärtusena isegi siis, kui selle lõplik kasu on tohutu; madalam määr annab tulevaste põlvkondade heaolule lähedasema võrdse seisu oleviku omaga, hinnaga, et rohkem programme näib täna kallis. Sterni ülevaate otsus kasutada kliimapoliitika jaoks märgatavalt madalat diskontomäära jääb üheks avalikult kõige vaidlustatumaks diskonteerimise rakenduseks avalikus majandusteaduses, just seetõttu, et määra valik on väärtushinnang põlvkondadevahelise õigluse kohta, mis on riietatud tehniliseks parameetriks.

Loodusvara on maailma loodusvarade varu – geoloogia, mullad, õhk, vesi ja kõik elusorganismid –, mida käsitletakse, analoogselt finantskapitaliga, varana, mis annab aja jooksul väärtusvoo. See voog koosneb ökosüsteemiteenustest: hüved, mida inimesed ökosüsteemidest saavad, alates tarnivatest teenustest nagu puit ja kalandus, läbi reguleerivate teenuste nagu üleujutuste kontroll ja süsiniku salvestamine, kuni kultuuriliste teenusteni nagu puhkus. Loodusvara arvestus püüab mõõta neid varusid ja vooge terminites, mis asuvad finants- ja sotsiaalarvestuse kõrval, kasutades raamistikke nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskkonna-majandusarvepidamise süsteem ja Maailmapanga Changing Wealth of Nations programm, nii et märgala üleujutuskaitse väärtus saaks eelarveotsust teavitada samamoodi, nagu finantsvara väärtus seda juba teeb. See jääb võrreldes finantsarvestuse sajandite pikkuse praktikaga tärkavaks distsipliiniks: tõeliselt kasulik ja kiiresti küpsev, kuid veel mitte täielikult paigas.

Süsiniku sotsiaalne hind ühendab loodusvara, diskonteerimise ja kulu-tulu analüüsi ühes numbris: hinnang, tavaliselt väljendatud rahas tonni kohta, majanduslikule kahjule, mida põhjustab ühe lisatonni süsinikdioksiidi eraldamine, kasutatuna nii, nagu teema 2.2 kasutab varjuhindu teiste mitteturuhüvede jaoks (vt Teema 2.2 — Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs). See on erakordselt tundlik valitud diskontomäära suhtes, kuna enamik tonni kahjust langeb kümnete aastate kaugusele tulevikku.

Kolm institutsiooni ankurdavad nende mõistete ümber ülemaailmset arhitektuuri. Valitsustevaheline kliimamuutuste ekspertrühm (IPCC), ÜRO organ, hindab ja sünteesib avaldatud kliimamuutuse teadust poliitikakujundajatele ilma oma esmaseid uuringuid läbi viimata. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (UNFCCC) on lepinguprotsess, mille kaudu riigid peavad läbirääkimisi kollektiivse kliimategevuse üle, ja Pariisi kokkulepe, vastu võetud selle all 2015. aastal, on praegune õiguslik raamistik, mis kohustab pooli hoidma soojenemist selgelt alla kahe Celsiuse kraadi eelindustriaalsest tasemest, mida taotletakse riiklikult määratud panuste kaudu, mille iga riik seab ja perioodiliselt tugevdab. Leevendamise ja kohanemise kõrval tunnistavad läbirääkijad üha enam kolmandat kategooriat, kahju ja kaotus: jääkkahju, mis tekib pärast seda, kui leevendamine on muutust ära hoidmata jäänud ja kohanemine on selle absorbeerimisel ebaõnnestunud või selleks võimetu olnud, tõstatades oma õigluse küsimusi selle kohta, kes kannab kulusid, mida ei ennetus ega kohandamine vältinud.

Parimad tavad

1. Eraldage leevendamise küsimus kohanemise küsimusest igas strateegiadokumendis. Leevendamine on panus globaalsesse avalikku hüvesse, mille kohalik kasu on hajus (vt Teema 1.4 — Avalikud hüved, teeneshüved ja väärtuspluralism); kohanemine kaitseb konkreetset, kohalikku vara või elanikkonda. Rahastamine ja juhtimine erinevad kahe vahel järsult ning nende ühendamine üheks „kliimastrateegia" reaks jätab rutiinselt ühe alaressursseerituks.
2. Esitage igas kliimahindamises kasutatud diskontomäär ja kes selle valis. Avaldage määr, selle allikas ja tundlikkusanalüüs, mis näitab, kuidas soovitus muutub madalama ja kõrgema määra korral (vt Teema 2.2 — Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs).
3. Käsitlege kohanemist vastupidavuse investeeringuna oma juhtimisega, mitte hädaolukorra reageerimise alamhulgana. Kohanemine jagab tööriistu teemas 3.12 käsitletud vastupidavuse juhtimisega (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine), kuid vajab püsivat, mitmeaastast programmi, mitte kriisist käivitatut, kuna riskid kogunevad aastakümnete jooksul.
4. Alustage loodusvara registrit oma peamiste maa- ja veevarade jaoks, isegi puudulikku. Organisatsioonile kuuluvate metsade, märgalade ja haljasalade esimese läbimise inventuur koos kvalitatiivse märkusega iga vara ökosüsteemiteenuste kohta on kasulikum kui täiusliku rahalise hindamise ootamine.
5. Ärge laske ühel süsiniku sotsiaalse hinna näitajal seista kogu kliimajuhtumi eest. Näitaja on legitiimne ja kasulik, kuid selle tundlikkus diskontomäära suhtes tähendab, et otsus, mis läbib kulu-tulu testi ainult soodsa määra valiku tõttu, väärib lisakontrolli, mitte automaatset kinnitamist.
6. Aruandke kliimariski kokkupuutest samas tsüklis nagu finantsriskist, mitte iga-aastase lisana, mida keegi ei loe. Andke füüsilisele kliimariskile – üleujutus, kuumus, põud, tormi mõju – sama alaline ülevaatuse sagedus nagu finants- ja küberriskile, jõudes sama juhtorganini sama tõsidusega.
7. Nimetage põlvkondadevaheline kompromiss selgelt pika ajahorisondiga ärijuhtumites. Kus otsus paneb kulu praegusele põlvkonnale tulevaste kasuks või vastupidi, öelge see kompromiss lihtsas keeles välja, selle asemel et lasta sel peituda küsitlemata diskontomäära sees.
8. Ehitage kohanemiskavad esmalt kõige haavatavamate elanikkondade, mitte kõige väärtuslikumate varade ümber. Puhtalt varaväärtusega kaalutud kava kaitseb rikkamaid piirkondi enne vaesemaid, sest varaväärtused on seal kõrgemad; kaaluge haavatavust ja kokkupuudet selgesõnaliselt investeeringute järjestamisel.
9. Koordineerige leevendamise kohustusi vertikaalselt, kohalikest lubadustest riiklikult määratud panusteni. Kohalik nullheitesihtmärk on usaldusväärne ainult siis, kui see ühitub riigivalitsuse Pariisi kokkuleppe kohustustega; avaldage, kuidas kohalikud sihtmärgid kokku liituvad, selle asemel et seada neid isolatsioonis.
10. Eristage ära hoitud kahju ja kaotus kohanemisõnnestumisest oma aruandluses. Kahju ja kaotuse rahastamine kompenseerib kahju, mis tekkis hoolimata leevendamisest ja kohanemisest; selle ühendamine kohanemise eelarvereaga alahindab, kui palju kaitset tegelikult ebaõnnestus.
11. Piloteerige loodusvara arvestust ühel varaklassil enne organisatsioonilist kasutuselevõttu. Valige piiritletud juhtum – üks valgala või haljasalade võrgustik –, et õppida meetodi praktilisi piire enne täieliku loodusvara bilansi võtmist.
12. Vaadake kliimaeeldused üle kindla tsükli järgi, mitte ainult pärast kriisi. Heitekõverad ja IPCC hindamisaruannete leiud uuenevad perioodiliselt; ajastage suurte kavade aluseks olevate eelduste ülevaatus, selle asemel et oodata, et üleujutus või kuumalaine küsimuse sunniks.

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Milline diskontomäär on meie pika ajahorisondiga kliimaotsuste aluseks ja kas me suudaksime seda kaitsta inimeste ees, keda see kahjustab? Peaaegu iga oluline leevendamis- või kohanemisotsus sisaldab diskontomäära, mis määrab, kui palju kaalu tulevaste põlvkondade heaolu saab võrreldes praeguse põlvkonna omaga. Küsige, kust teie organisatsiooni määr tuli – laenatud juhend, kliimatööks tahtlikult seatud või üldse mitte kunagi otsustatud. Arutage, mis juhtub teie peamiste kliimajuhtumitega tähenduslikult madalama määra korral, lähemal Sterni ülevaate kasutatud peaaegu nullilisele puhtale ajaeelistusele, või kõrgema, tavapärase taristumäära korral. Kui järjestus pöördub usutava alternatiivi all ümber, on see ebastabiilsus midagi, mida teie volitav keskkond peab nägema (vt Teema 2.2 — Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs).

Kas me rahastame leevendamist nii, nagu oleks see kellegi teise töö, sest selle kasu on hajus ja globaalne? Leevendamise staatus globaalse avaliku hüvena tähendab, et iga üksiku organisatsiooni panus toob endale tagasi ainult pisikese, hajusa osa kasust, tekitades tõelise kiusatuse alainvesteerida ja lasta teistel kulu kanda. Käige läbi oma kohustused ja küsige ausalt, kas need vastavad teie õiglasele panusele jagatud globaalsesse pingutusse või ainult sellele, mis paistab kaitstav võrreldavate kolleegide vastu. Arutage, milline näeb välja usaldusväärne, mitte ainult võrreldav, ambitsioonitase teie suurusega organisatsiooni jaoks (vt Teema 1.4 — Avalikud hüved, teeneshüved ja väärtuspluralism).

Kelle haavatavus, mitte kelle varad, juhib meie kohanemisprioriteete? Kohanemiskava, mis on ehitatud kõrgeima väärtusega vara kaitsmise ümber, soosib süstemaatiliselt rikkamaid piirkondi, sest seal koonduvad varaväärtused, jättes vaesemad, eksponeeritumad elanikkonnad alakaitstuks. Vaadake üle oma praegune või kavandatav järjestus ja küsige, millist kaalu, kui üldse, see annab sotsiaalsele haavatavusele, mitte ainult varaväärtusele. Arutage, kes saaks praeguse kava järgi kaitse esimesena ja kes viimasena ning kas see järjekord on avalikult kaitstav.

Kas me teame, milliste loodusvarade eest me vastutame ja mida need meie heaks teevad? Enamik organisatsioone, mis omavad või mõjutavad maad, vett või rohelist taristut, ei ole kunagi inventeerinud ökosüsteemiteenuseid, mida need varad pakuvad, alates üleujutuste leevendamisest kuni süsiniku salvestamiseni. Arutage, mida esimese läbimise loodusvara register katma peaks, kes seda omaks ja millist otsust see ehitatuna teavitaks – register, mida keegi ei konsulteeri, ei ole ehitamist väärt. Kaaluge alustamist ühe piiritletud varaklassiga, mitte kohe põhjaliku hindamisega.

Kuidas me käsitleme erinevust kohanemise vahel, mis töötas, ja kahju ning kaotuse vahel, mis tähendab, et see ei töötanud? Kohanemine ning kahju ja kaotus võivad eelarvereal sarnased paista, kuid need tähendavad väga erinevaid asju selle kohta, kui hästi organisatsioon tegelikult ette valmistatud oli. Arutage, kas teie aruandlus eristab „me kohanesime edukalt" asjast „kahju tekkis, mida meie kohanemine ei ära hoidnud, ja me taastume nüüd sellest", ja mis oleks vaja, et teha see eristus nähtavaks teie juhtorganile, selle asemel et hägustada see üheks kogusummaks.

Millal me viimati uuendasime kliimaeeldusi oma suurte pikaajaliste kavade taga ja millise tõendi vastu? Heitekõverad, ohuprognoosid ja nende taga olevad teaduslikud hinnangud muutuvad aja jooksul ning vanematele eeldustele ehitatud kava võib juba olla oluliselt aegunud. Tuvastage suured pika ajahorisondiga kavad – taristu, maakasutus, üleujutustõrje, teenuse järjepidevus –, mis toetuvad kliimaeeldusele, ja kontrollige, millal igaüht viimati praeguste tõendite vastu testiti, sealhulgas viimase Valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma hindamistsükli vastu. Leppige kokku, kes selle ülevaatustsükli omab, et kavad ei vananeks vaikimisi.

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Kujutage ette väljamõeldud jõedelta piirkonda, Meridian Delta Authorityt, piirkondlikku avalikku organit, mis vastutab üleujutustõrje ja maakasutuse planeerimise eest madalal asuvas põllumajandus- ja linnapiirkonnas, mida läbivad kolm jõge. Aastaid oli selle kapitaliplaan järjestanud projekte ühe kulu-tulu suhte alusel, mis arvutati piirkonna standardse taristu diskontomääraga, päritud muutmata kümne aasta vanuselt riiklikult rahandusministeeriumi mallilt, mis oli kavandatud teedeehituse hindamiseks.

Selle järjestuse all edestas piirkonna suurima linna ümber kavandatud kõva üleujutusmüür järjepidevalt konkureerivat ettepanekut taastada 600 hektarit ülesvoolu märgalasid, mis aeglustaksid ja salvestaksid üleujutusvett loomulikult, samal ajal süsinikku siduksid ja kalandust toetaksid. Müüri kasu saabus peaaegu kohe pärast ehitust ja seda väärtustati väljakujunenud kinnisvara- ja taristuhindamise meetoditega. Märgala kasu kogunes kümne aasta jooksul taimestiku küpsedes ning tähenduslik osa sellest – süsiniku salvestamine, bioloogiline mitmekesisus, pikaajaline lammi vastupidavus – ei olnud kunagi üldse hinnastatud, kuna ametil polnud loodusvara arvestuse praktikat ja see jättis need hüved lihtsalt summast välja, mitte ei andnud neile väärtust null, mis vaikselt alahindas märgala võimaluse juhtumit, ilma et keegi seda otsustanud oleks.

Äsja ametisse nimetatud strateegiajuht küsis seda, millele standardne hindamine ei olnud eraldi vastanud: milline diskontomäär oli tegelikult sobiv otsuse jaoks, mille kasu ulatuks vähemalt viiekümne aasta peale, ja milline näeks märgala võimaluse juhtum välja, kui selle ökosüsteemiteenuseid hinnataks, mitte vaikselt väärtusetuks peetaks. Töötades koos keskkonnaökonomistiga, koostas meeskond märgala jaoks esimese läbimise loodusvara hinnangu, tuginedes avaldatud ülekandeväärtustele võrreldavate lammitaastamiskavade jaoks, selgesõnaliselt märgistatuna hinnanguna laia usutava vahemikuga. Nad viisid hindamise uuesti läbi ka madalama diskontomääraga, mis kajastas piirkonna enda mitmekümneaastast üleujutusriski horisonti, ja aruandsid mõlemast järjestusest kõrvuti, selle asemel et valida üks ja teine peita.

Algsete eelduste all võitis kõva müür endiselt mugavalt. Läbivaadatud eelduste all olid kaks võimalust piisavalt lähedal, et valikut ei saanud enam esitada otsese tõhususotsusena, ning sellest sai tõeline hinnangulõik ameti juhatuse jaoks, kes kaalus ka seda, et märgalakava ehitas pikaajalist vastupidavust, mida müür üksi ei teinud, samal ajal kui müür kaitses linnakeskust kiiremini, kuid ei teinud midagi ülesvoolu asuva põllumajandusmaa heaks. Juhatus valis hübriidi: väiksema kõva kaitse kava linnakeskuse jaoks, rahastatud omaenda teenete alusel, koos etapiviisilise märgalataastamisega, mida rahastati osaliselt riikliku ökosüsteemide taastamise toetusega ja osaliselt selle süsiniku salvestamise arvestamisega ameti enda leevendamise sihtmärgi poole. Strateegiajuhi ülevaade episoodist oli otsekohene: algne hindamine ei olnud ebaaus, kuid see oli vaikselt teinud väärtushinnanguid – diskonteerimise ja selle kohta, mis üldse kasuks loeb –, mida keegi ruumis ei olnud tegelikult teha otsustanud.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohalikud ja piirkondlikud võimud kannavad suurema osa kohanemise praktilisest koormast, sest üleujutustõrje, linna kuumuse juhtimine, veevarustuse vastupidavus ja kohalik maakasutuse planeerimine on tavaliselt kohalikud või piirkondlikud pädevused, mis on tihedalt seotud teemas 3.12 käsitletud vastupidavuse tööga (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine). Nende eristav väljakutse on kapitali ulatus riski ulatuse suhtes: ühel kohalikul võimul on sageli üleujutuse või kuumuse risk, mis on piisavalt suur, et nõuda riiklikku või mitmepoolset kaasrahastamist, ning selle diskontomäär ja hindamismeetod on sageli laenatud riiklikust juhendist, mis ei ole kavandatud mitmekümneaastase kohaliku kohanemise horisondi silmas pidades.

Riigivalitsus

Riigivalitsused seavad leevendamise kohustused, mis moodustavad riigi panuse Pariisi kokkuleppesse, omavad autoriteetset diskontomäära juhendit, mille piirkondlikud ja kohalikud hindamised pärivad (vt Teema 2.2 — Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs), ning katsetavad üha enam loodusvara arvestust riiklike arvepidamiste tasandil, järgides raamistikke nagu ÜRO keskkonna-majandusarvepidamise süsteem. Nende keskne pinge on rahvusvaheliste kliimakohustuste vahel, mis on mitmepoolsetel foorumitel kiiresti läbi räägitud, ja selle sisepoliitilise majanduse vahel, kes kannab nende täitmise lähiajalised kulud.

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundusühingud ja valitsusvälised organisatsioonid (VVO-d) viivad kohanemist sageli ellu kohapeal kogukondades, kes on kõige vähem võimelised end ise rahastama – kogukonna üleujutusvalmidus, kuumakindel peavari, kliimatark põllumajanduse nõustamine – ja tegutsevad propageerijatena, kes suruvad peale kahju ja kaotuse ning kliimaõigluse nõudeid elanikkondade nimel, kellel on riiklikel või mitmepoolsetel läbirääkimistel vähe ametlikku häält. Nende legitiimsus selles valdkonnas põhineb lähedusel mõjutatud kogukondadele ja missiooni usaldusväärsusel, mitte ametlikul volitusel, mis tähendab, et nende kõige väärtuslikum panus on sageli haavatavuse või ebaõigluse nimetamine, mida valitsuse hindamine, mis on ehitatud koondatud kulu-tulu suhete ümber, muidu esile ei tooks.

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Leevendamine on tõeliselt globaalse avaliku hüve paradigmaatiline juhtum, mida käsitletakse teemas 1.4 (vt Teema 1.4 — Avalikud hüved, teeneshüved ja väärtuspluralism), mistõttu Valitsustevaheline kliimamuutuste ekspertrühm, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsess ja Pariisi kokkulepe eksisteerivad: koordineerida kollektiivse tegevuse probleemi, mida ükski riik ei suuda ühepoolselt lahendada ja mis jätab igale riigile stiimuli lasta teistel esimesena tegutseda. Mitmepoolsed arenguinstitutsioonid, sealhulgas Maailmapank, on ka peamised jõud loodusvara arvestuse standardiseerimisel riikide vahel väga erineva sissetulekute ja andmesuutlikkuse tasemega, ning kahju ja kaotuse rahastamisarhitektuuri struktureerimisel kõrgema ja madalama heitega riikide vahel.

Levinud ebaõnnestumisviisid

• Laenatud diskontomäär. Kliima- ja taristuhindamised pärivad rutiinselt diskontomäära, mis on kavandatud lühikese ajahorisondiga tee- või hooneprojektide jaoks, mis süstemaatiliselt alahindab leevendamise ja kohanemise pikaajalist kasu, ilma et keegi oleks tahtlikult otsustanud, et tulevased põlvkonnad peaksid vähem loendama.
• Leevendamine kellegi teise vastutusena. Kuna leevendamise kasu on hajus ja globaalne, alainvesteerivad üksikud organisatsioonid oma õiglase osa suhtes, arutledes kaudselt, et väike, kohalik panus planeedi probleemi ei ole kohaliku kulu väärt – iga üksiku osaleja jaoks ratsionaalsena näiv arvutus, mis on kollektiivselt hukatuslik, kui iga osaleja selle teeb.
• Kohanemine järjestatud varaväärtuse, mitte haavatavuse järgi. Kõige kallima vara kaitsmine esimesena, mitte kõige eksponeeritumate elanikkondade esimesena, taastoodab vaikselt olemasolevat ebavõrdsust tõhusa ressursijaotuse lipu all.
• Loodusvara vaikiv nullväärtustamine. Ökosüsteemiteenuste hindamisest väljajätmine seetõttu, et neid pole rahastatud, ei ole neutraalne; see on samaväärne nende väärtuse nulliks määramisega, mis kahjustab struktuurselt loodusel põhinevaid võimalusi tavataristu suhtes iga kord, ilma et seda valikut kunagi öeldaks või kaitstaks.
• Kahju ja kaotuse ühendamine kohanemiskuludega. Kahju hüvitamise aruandlus, mida kohanemine ära ei hoidnud, justkui oleks see tõend kohanemise töötamisest, varjab, kui palju kaitset tegelikult ebaõnnestus, ja lükkab edasi arvestust sellega, mida rohkem ennetamist oleks maksnud.
• Aegunud eeldustele ehitatud kavad. Mitmekümneaastased taristu- ja maakasutuskavad, mis on ehitatud heite- või merepinna eeldustele, mis on aastaid aegunud, muutuvad vaikselt kohustusteks, sest keegi ei oma tööd kontrollida, kas aluseks olev kliimateadus on pärast kava vastuvõtmist liikunud.

Küpsusmudel

Kontrollnimekiri

• Leevendamine ja kohanemine on eelarvestatud, juhitud ja aruandlusega kaetud eraldi programmidena, mitte ühe eristamata kliimareana.
• Mis tahes kliimahindamises kasutatud diskontomäär on esitatud, allikaga varustatud ja tundlikkuse osas testitud vähemalt ühe alternatiivse määra vastu.
• Põlvkondadevahelised kompromissid pika ajahorisondiga otsustes on volitavale organile selgesõnaliselt nimetatud, mitte maetud tehnilisse lisasse.
• Loodusvara register on olemas, isegi esimese läbimise kujul, peamiste maa- ja veevarade jaoks, mida organisatsioon omab või mõjutab.
• Ökosüsteemiteenused, mis on rahalisest hindamisest välja jäetud, on märgitud välja jäetuks, mitte vaikselt nulliks väärtustatud.
• Kohanemisinvesteering on järjestatud selgesõnalise kaaluga sotsiaalsele haavatavusele, mitte ainult varaväärtusele.
• Kahju ja kaotuse kulutust esitatakse eraldi kohanemisõnnestumisest ja seda ei arvestata sellena.
• Kohalikud leevendamise kohustused on ühitatud riikide Pariisi kokkuleppe alusel riiklikult määratud panustega.
• Suurte pikaajaliste kavade taga olevaid kliimaeeldusi vaadatakse üle kindla tsükli järgi praeguste teaduslike hinnangute vastu.
• Füüsilisest kliimariskist varadele ja teenustele antakse aru sama juhtimiskanali kaudu nagu finants- ja operatiivriskist.

Põhiallikad

• IPCC, Climate Change 2023: Synthesis Report, kuues hindamisaruanne, Valitsustevaheline kliimamuutuste ekspertrühm, 2023.
• Nicholas Stern, The Economics of Climate Change: The Stern Review, Cambridge University Press, 2007, ja seotud Grantham Research Institute'i väljaannete leht.
• Maailmapank, The Changing Wealth of Nations, Maailmapanga grupp, erinevad väljaanded, loodusvara arvestuse kohta riikide lõikes.
• OECD, Measuring Natural Resources in the National Accounts: A Compilation Guide, OECD, loodusvara arvestuse metoodika kohta.
• Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, System of Environmental-Economic Accounting (SEEA), ÜRO statistikaosakond.
• UNFCCC, The Paris Agreement, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, 2015.
• Mark H. Moore, Creating Public Value: Strategic Management in Government, Harvard University Press, 1995 – strateegilise kolmnurga raamistiku jaoks, millele see teema tugineb.

Viited

1. Climate change mitigation — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Climate_change_mitigation
2. Climate change adaptation — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Climate_change_adaptation
3. Intergenerational equity — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Intergenerational_equity
4. Natural capital — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Natural_capital
5. Natural capital accounting — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Natural_capital_accounting
6. Ecosystem services — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Ecosystem_service
7. Stern Review — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Stern_Review
8. Intergovernmental Panel on Climate Change — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Intergovernmental_Panel_on_Climate_Change
9. United Nations Framework Convention on Climate Change — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/United_Nations_Framework_Convention_on_Climate_Change
10. Paris Agreement — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Paris_Agreement
11. Social cost of carbon — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Social_cost_of_carbon
12. Loss and damage (climate change) — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Loss_and_damage_(climate_change)
13. AR6 Synthesis Report: Climate Change 2023 — Intergovernmental Panel on Climate Change — https://www.ipcc.ch/report/ar6/syr/
14. The Paris Agreement — United Nations Framework Convention on Climate Change — https://unfccc.int/process-and-meetings/the-paris-agreement
15. The Changing Wealth of Nations — World Bank — https://www.worldbank.org/en/publication/the-changing-wealth-of-nations
16. Measuring Natural Resources in the National Accounts: A Compilation Guide — OECD — https://www.oecd.org/en/publications/measuring-natural-resources-in-the-national-accounts_420c7c2a-en.html
17. System of Environmental-Economic Accounting (SEEA) — United Nations — https://seea.un.org/
18. The Economics of Climate Change: The Stern Review — Grantham Research Institute, London School of Economics — https://www.lse.ac.uk/granthaminstitute/publication/the-economics-of-climate-change-the-stern-review/