Eessõna

Hakkasin seda raamatut kirjutama, sest puutusin kokku ikka sama vestlusega. Avaliku sektori juht või mittetulundusorganisatsiooni tegevjuht kirjeldas rasket valikut – sulgeda üks teenus, et rahastada paremat, võtta poliitiline risk pikemaajalise tulemuse nimel, kulutada raha, mis ei too tulu praeguse valimis- või rahastamistsükli jooksul – ning haaras sõnavara järele, mis päris hästi ei sobinud. Turu keel (tõhusus, investeeringutasuvus, maksevalmidus) kattis osa sellest, kuid mitte kõige olulisemat osa: et nad kulutasid ressursse, mis kuulusid kollektiivselt kodanikele, ja vajasid argumenti, miks see kulutus on volitatud. Puhta demokraatliku mandaadi keel kattis teise osa – et hääletus või seadus annab loa –, kuid mitte seda osa, kus luba ei piisa, sest tarneks vajalik suutlikkus tuleb endiselt üles ehitada ja väärtuse tõendid tuleb endiselt luua. Puudu oli nimi kolmandale asjale nende kahe vahel: väärtusele, mille loomiseks kodanikud kollektiivina volitaksid kollektiivseid ressursse kasutama ja mida organisatsioon on tegelikult suuteline pakkuma.

See kolmas asi on avalik väärtus ja inimene, kes andis sellele selgeima töövormi, oli Mark Moore, kelle 1995. aasta raamat Creating Public Value: Strategic Management in Government esitas selle, mida käesolev juhend nimetab strateegiliseks kolmnurgaks: avaliku või sotsiaalsektori strateegia õnnestub ainult siis, kui see hoiab kokku legitiimsuse ja toetuse (volitava keskkonna, mis lubab ja toetab tööd), avaliku väärtuse pakkumise (mida organisatsioon tegelikult kodanike ja ühiskonna jaoks luua püüab) ning tegevussuutlikkuse (kas organisatsioon suudab seda tegelikult pakkuda). Võtke ära mis tahes üks tugi ja strateegia variseb, ükskõik kui kindlad need ülejäänud kaks iseenesest ka paistavad. Programm, millel on legitiimsus ja suutlikkus, kuid pole tegelikku väärtuspakkumist, on seaduslik ja teostatav, kuid mõttetu. Programm, millel on veenev väärtuspakkumine ja suutlikkus, kuid puudub legitiimsus, ei ela üle kokkupuudet oma volitava keskkonnaga. Programm, millel on legitiimsus ja väärtuspakkumine, kuid puudub suutlikkus, on lubadus, mida organisatsioon ei suuda täita. Kolm aastakümmet teadustööd ja praktikat pärast Moore'i raamatut – muu hulgas Benington, Stoker, Osborne, Bozeman, Alford ning Bryson, Crosby ja Bloomberg – on kolmnurka katsetanud, laiendanud ja sellega vaielnud ning käesolev juhend tugineb sellele laiemale tööle, mitte ei käsitle algset sõnastust viimase sõnana. Kolmnurk väärib omaette raamatut, sest see ei ole loosung; see on distsipliin, millel on tööriistad, ebaõnnestumisviisid ja küpsuskõver, ning avaliku ja sotsiaalsektori juhid väärivad nende tööriistade esitamist sama rangusega, mida juhtimisteooria pakub erasektorile.

See raamat on kirjutatud neile, kes seda distsipliini praktikas kannavad: ministeeriumi kantslerid ja ametite juhid, valitud ja ametisse nimetatud kohaliku omavalitsuse juhid, mittetulundusühingute ja sotsiaalettevõtete tegevjuhid, poliitika- ja programmijuhid ning neid teenindavad digi-, rahandus- ja tegevusjuhid. Kui teil on kunagi tulnud põhjendada eelarverida, teenuse ümberkorraldust või rasket kompromissi nõukogule, ministrile, rahastajale või avalikkusele, on see raamat adresseeritud otse teile.

Juhend on jagatud viieks osaks ning lisaks käesolev eessõna sissejuhatava materjalina. 1. osa, Alused, selgitab, miks avalik väärtus erineb turuväärtusest või ainuüksi demokraatlikust mandaadist, ning mudelid – eelkõige strateegiline kolmnurk –, mis seda seletavad. 2. osa, Hindamine ja tõendid, on analüütiku tööriistakast: tulemuste väärtustamine, juhtumi ülesehitamine ja väidete kontrollimine alates avaliku väärtuse tulemuskaardist kuni kulu-tulu analüüsi, sotsiaalse investeeringutasuvuse ja tõendite sünteesini. 3. osa, Süsteemid, juhtimine ja prioriteedid, käsitleb seda, kuidas avaliku ja sotsiaalsektori organisatsioonid on tegelikult üles ehitatud, rahastatud ja vastutavad – haldusmudelid, poliitika, rahandus, hanked, tööjõud ja risk. 4. osa, Ülemaailmsed ja ühiskondlikud küsimused, liigub kaugemale ühest institutsioonist käitumise, usalduse, kliima ja avaliku vestluse juurde. 5. osa, Digitaalne, tarkvara ja tehnoloogia, käsitleb digitaalset valitsemist, tehisintellekti, tarkvara, andmeid ja küberturvalisust avaliku väärtuse küsimustena omaette, mitte pelgalt tehniliste järelmõtetena.

Iga nummerdatud teema järgib teadlikult sama struktuuri, nii et kui olete õppinud ühte lugema, oskate lugeda kõiki kolmekümmend kolme. Igaüks algab ühelauselise teesiga, seejärel ehitab üles põhimõisted, mida vajate enne, kui ülejäänu mõtet omandab, ning esitab siis parimad tavad, mille põhjal saate otse tegutseda. Kuus arutelu küsimust, igaühel piisavalt taustateavet, et neid saaks kasutada ilma teemata käepärast, on kirjutatud nii, et saaksite need oma meeskonnaga ruumi kaasa võtta. Näide praktikast – alati väljamõeldud, alati selgelt illustratiivseks märgitud – näitab ideid stsenaariumile rakendatuna, millele järgnevad neli sektoriläätse (kohalik omavalitsus, riigivalitsus, sotsiaalsektor ja mittetulundussektor ning mitmepoolne ja rahvusvaheline), mis nimetavad, mis on teema rakendamisel igas kontekstis tegelikult erinev, selle asemel et teemat korrata sektori nime muutes. Seejärel nimetab iga teema oma levinud ebaõnnestumisviisid, pakub viietasemelise küpsusmudeli (Algatamine, Arendamine, Standardiseerimine, Haldamine, Orkestreerimine), et saaksite oma organisatsiooni kõveral paigutada, ning lõpeb kontrollnimekirja ja allikatega. Teemad on kirjutatud iseseisvalt loetavaks, nii et saate alustada sealt, kus teie probleem asub, ning lühendi või mõiste selgitus korratakse ka siis, kui olete sellega varasemas teemas kokku puutunud.

Selle raamatu ulatus on ülemaailmne ja seda tahtlikult. Riigivalitsused, piirkondlik ja kohalik valitsus, sotsiaalettevõtted, mittetulundusühingud ja valitsusvälised organisatsioonid ning mitmepoolsed ja rahvusvahelised organid esinevad kõik täieõiguslike teemadena, mitte ühe riikliku malli variatsioonidena. Kus nimetatud institutsioon esineb, on see seal mustri näitena – viisina, kuidas teatud liiki organ on teatud liiki probleemi lähenenud –, mitte ainsa õige vastuse ega vaikimisi juhtumina. See raamat ei eelda ühegi konkreetse riigi põhiseaduslikku ega haldusstruktuuri ning palub teil tõlkida selle mustrid oma konteksti.

Lühike ausalt öeldud märkus selle kohta, kuidas see raamat tehti. See on kirjutatud tehisintellekti abiga, tuginedes kontrollitud allikatele – Vikipeedia viited kontrollitud, et need avanevad, väited pärinevad väljakujunenud avaliku halduse ja avaliku väärtuse kirjandusest ning sellistelt organitelt nagu OECD, Maailmapank ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, ning arvud on kirjeldatud kvalitatiivselt, mitte välja mõeldud, kui täpset statistikat ei olnud võimalik kontrollida. Üksteist viieteistkümnest keeleversioonist, milles see juhend on avaldatud – cy-gb ja cy-001, mõlemad kõmri, es-001, hispaania, zh-cn, hiina, ar-001, araabia, hi-in, hindi, fr-001, prantsuse, de-de, saksa, ja-jp, jaapani, ru-ru, vene ja ko-kr, korea – on tehisintellekti tõlgitud mustandid, mis on valminud kanoonilisest ingliskeelsest tekstist ja mida pole veel asjaomase keele professionaalne toimetaja üle vaadanud; käsitlege neid töömustandina, mitte valmis tekstina, eriti avaliku või rahastatud kasutuse puhul, kuni see ülevaatus on toimunud.

Lõpuks sõna selle kohta, mis see raamat ei ole, et saaksite oma ootusi enne alustamist õigesti kalibreerida. See ei ole põhiseaduse õpik, jurisdiktsioonipõhine vastavuskäsiraamat, ökonomeetria ega statistika õpik, ühegi nimetatud platvormi tarnijadokumentatsioon ega õiguslik autoriteet, mis oleks siduv ühegi konkreetse jurisdiktsiooni jaoks; see kirjeldab praktikamustreid, ülemaailmselt, kuid mitte entsüklopeediliselt, ning jätab õiguse, statistikaõpiku ja vastavuskäsiraamatu nende endi spetsialistidele.