Võrdsus, õiglus ja jaotusõiglus

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Iga jaotusotsus, mille avalik või sotsiaalsektori organ teeb, on ka, ilma et keegi seda tingimata kavatseks, vastus jaotusõigluse küsimusele: kes saab kui palju hüvest, mida ei saa kõigile täielikult anda. Haigla, mis järjestab patsiente ootenimekirjas, elamuamet, mis hindab taotlejaid punktisüsteemi järgi, maksuamet, mis seab künniseid ja soodustusi, ja toetusi andev fond, mis valib, milliseid taotlusi rahastada, teevad kõik sama aluseks olevat asja – otsustavad, juhtumi kaupa, mida õiglus nõuab –, isegi kui ükski neist ei kasuta sõna „võrdsus" poliitikadokumendis, mis reeglit volitab.

Panused ei ole abstraktsed. Hüve, mis on universaalne, jõuab kõigini, sealhulgas inimesteni, kes seda ei vaja, ja maksab abistatud isiku kohta rohkem; hüve, mis on sihitud, jõuab vähem mittesaajateni, kuid jätab rutiinselt mööda mõnedest just neist inimestest, kellele see on olemas, sest kõlblikkusreeglid, häbimärgistamine ja halduslik hõõrdumine pärsivad kõik kasutuselevõttu. Kumbki kavand ei ole lihtsalt „õiglane" – igaüks kehastab erinevat, kaitstavat teooriat selle kohta, mida võrdsus tähendab, ja juht, kes ei suuda sõnastada, millisele teooriale programm tugineb, ei suuda seda kaitsta, kui seda vaidlustatakse, ega pädevalt ümber kavandada, kui asjaolud muutuvad.

See teema annab avaliku sektori juhtidele ja sotsiaalsektori juhtidele kaks rangelt filosoofilist traditsiooni õigluse üle arutlemiseks – Ameerika filosoofi John Rawlsi töö ja suutlikkuse lähenemine, mis on seotud majandusteadlase Amartya Seniga ja filosoofi Martha Nussbaumiga – pluss horisontaalse ja vertikaalse võrdsuse praktilise sõnavara, mis muudab need traditsioonid jaotusreegliteks, mida tegelik organisatsioon saab käitada. Võrdsus on üks väärtustest, mille Teema 1.4 — Avalikud hüved, teeneshüved ja väärtuspluralism tuvastab tõhususe ja vabadusega võrreldamatuna (vt Teema 1.4 — Avalikud hüved, teeneshüved ja väärtuspluralism): seda ei saa alati teisendada samale skaalale kui kulu tulemuse kohta ja vastupidist teeskleda on ise valik, mitte neutraalne vaikimisi.

Põhimõisted

Jaotusõiglus on poliitilise filosoofia haru, mis tegeleb sellega, kuidas ühiskond peaks oma liikmete vahel jaotama kasusid ja koormusi – sissetulek, teenused, võimalused, riskid. Avaliku väärtuse teooria pärib selle küsimuse otse: iga eelarve, valem ja kõlblikkusreegel jaotab midagi ja jaotusõiglus annab standardid, mille vastu seda jaotust saab hinnata heaks või halvaks, mitte lihtsalt seaduslikuks või populaarseks.

Rawlsi 1971. aasta raamat A Theory of Justice on kõige mõjukam kaasaegne katse tuletada ühiskonna põhistruktuuri õiglased põhimõtted esimestest põhimõtetest, mitte tavast või kasulikkusest. Rawls palub lugejatel kujutleda ühiskonna reeglite kavandamist teadmatuse loori tagant: hüpoteetiline seisund, milles reegleid valivad inimesed ei tea, millise positsiooni – rikas või vaene, terve või puudega, enamus või vähemus – nad hõivavad, kui loor tõuseb ja reeglid nende suhtes kehtivad. Selle ebakindluse all arutledes, väidab Rawls, ei hasartmängiks ratsionaalsed inimesed reeglitega, mis võiksid nad viia viletsusse; nad valiksid selle asemel reeglid, mis kaitsevad halvimat positsiooni, sest igaüks neist võib osutuda seda hoidvaks. Sellest mõtteeksperimendist tuletab Rawls kaks põhimõtet: võrdne nõue kõige ulatuslikumatele põhivabadustele, mis on kooskõlas samade vabadustega kõigile teistele, ning ühiskondlike ja majanduslike ebavõrdsuste lubamine ainult seal, kus need on seotud positsioonidega, mis on avatud kõigile õiglase võimaluste võrdsuse all ja töötavad kõige vähem soodsas olukorras olevate suurimaks kasuks. See teise põhimõtte teine pool on erinevuse põhimõte: ebavõrdsus ei ole olemuslikult ebaõiglane, kuid see on õigustatud ainult siis, kui see parandab nende positsiooni, kellel on kõige vähem, mitte ainult keskmist.

Teenuse jaotamisele rakendatuna annab erinevuse põhimõte konkreetse testi väljaspool „ole võrdne" või „ole tõhus": kas see valem, see kõlblikkusreegel teeb halvimas seisus oleva rühma paremaks kui järgmine parim alternatiiv? Valem, mis kaalub puudust kannatavaid piirkondi tugevamalt kui võrdsete osade valem, on erinevuse põhimõtte argument, olenemata sellest, kas dokument kunagi Rawlsi mainib. Teadmatuse loor on ise kasulik kavandamisdistsipliin: meeskond, mis tõeliselt püüab reeglit kavandada teadmata, kummal pool seda nad asuksid, kipub tootma kaitstavamaid reegleid kui see, mis algab olemasolevast eelise jaotusest.

Suutlikkuse lähenemine, mille töötas välja Sen alates 1980. aastatest ja mille Nussbaum laiendas täpsemini määratletud õiguste loendiks, küsib teistsugust küsimust: mitte kuidas ressursse või kasulikkust tuleks jaotada, vaid kas inimestel on tegelik vabadus teha ja olla asju, mida neil on põhjust väärtustada – Seni eristus toimimise (seisund, mida inimene tegelikult saavutab, näiteks piisavalt toidetud olemine) ja suutlikkuse (tõeline võimalus seda saavutada, olenemata sellest, kas nad valivad) vahel. Kaks inimest, kellele on antud identne ressurss – ratastooli pandus, rahaülekanne, koolituskoht –, võivad lõpuks saada väga erineva suutlikkuse, sest teisendustegurid, isiklikud, sotsiaalsed ja keskkonnalised, määravad, kui tõhusalt ressurss tõeliseks võimaluseks muutub: pandus hoonel ilma ligipääsetava transpordiliinita toimetab ressursi ilma suutlikkust toimetamata. Nussbaum läks kaugemale, pakkudes 10 kesksest inimsuutlikkusest koosneva loendi – muu hulgas elu, kehaline tervis, kehaline puutumatus ja kontroll oma keskkonna üle –, mille ta väidab, et iga korralik ühiskond on kohustatud läve tasemena tagama. Teenuse kavandamisel parandab suutlikkuse lähenemine ressursikeskse vea, mida võrdsuspoliitika pidevalt teeb: teenuse lugemine tarnituks, sest sisend anti, küsimata, kas saaja suudab selle sisendi kavandatud tulemuseks teisendada.

Mõlema traditsiooni all asub eristus, mida avalikud finantsid kasutavad iga päev: horisontaalne ja vertikaalne võrdsus. Horisontaalne võrdsus tähendab sarnaste inimeste sarnasel viisil kohtlemist asjakohase aspekti poolest: kaks patsienti identse kliinilise vajadusega peaksid saama identset ravi olenemata sellest, kus nad elavad; kaks maksumaksjat identse sissetulekuga peaksid maksma identset maksu. Vertikaalne võrdsus tähendab inimeste, kes asjakohases aspektis erinevad, erinevat kohtlemist, vastavalt sellele erinevusele: progressiivne maks, mis võtab kõrgema teenija sissetulekust suurema osa, on vertikaalse võrdsuse instrument, nagu on teenus, mis jaotab rohkem tuge suuremale hinnatud vajadusele. Need kaks põhimõtet ei ole abstraktselt pingeseisundis – need kehtivad erinevates olukordades –, kuid üks jaotusreegel peab siiski iga antud inimpaari puhul otsustama, kas nad on „sarnased" või „erinevad", ja see klassifikatsioon on koht, kus asub enamik tegelikke võrdsusvaidlusi.

See klassifikatsiooniküsimus on ka koht, kus võrdsus kohtub tõhususe ja universalismiga. Universaalne teenus – tasuta kasutuskohas kõigile – maksimeerib horisontaalset võrdsust kavandi poolest: kedagi ei jäeta välja ega testita sissetuleku alusel ja keegi ei kanna häbimärki, mille sihitud skeem peale paneb. Universaalsed põhiteenused on kaasaegne nimi selle loogika veelgi laiemaks laiendamiseks üle heaoluriigi. Sihitud, sissetulekutestiga teenus koondab sama eelarve neile, kellel on suurim hinnatud vajadus, mis paistab kulutuse ühiku kohta vertikaalselt võrdsem, kuid sissetulekutest ei ole kunagi tasuta: selle haldamine maksab raha, see loob lävendi, mida mõned tõeliselt kõlblikud inimesed keerukuse või häbimärgi tõttu ei ületa (kasutuselevõtu lõhe), ja see tekitab kuristikuserva, kus kaks peaaegu identsetes oludes inimest saavad väga erinevat kohtlemist – värske horisontaalse võrdsuse probleem, mis on tekitatud katsest parandada vertikaalse võrdsuse oma. Teema 2.2 — Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs näitab selle sama kompromissi tõhususe poolt jaotuskaalutuse kaudu, mis kohandab kulu-tulu hinnangut kajastama, et ressursiühik on heaolu mõistes vaesemale saajale rohkem väärt (vt Teema 2.2 — Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs); see teema annab filosoofilise aluse, miks see kohandus on kaitstav, mitte lihtsalt tehniline mugavus.

Parimad tavad

1. Nimetage võrdsuse põhimõte enne valemi kavandamist. Otsustage selgesõnaliselt, kas antud jaotus peab rahuldama horisontaalset võrdsust (sama vajadus, sama teenus) või vertikaalset võrdsust (erinev vajadus, proportsionaalselt erinev teenus) enne reegli koostamist, sest kaks põhimõtet eeldavad erinevaid valemeid ja neid ei saa mõlemat optimeerida sama valemiga.
2. Viige läbi eraldi auditeid horisontaalse ja vertikaalse võrdsuse jaoks. Horisontaalne audit küsib, kas inimesed sobiva hinnatud vajadusega saavad sobivat teenust igas tarneüksuses ja asukohas; vertikaalne audit küsib, kas teenuse lõhe erinevate vajaduste vahel jälgib vajaduse enda lõhet. Kumbki audit ei asenda teist ja programm võib läbida ühe, vaikselt ebaõnnestudes teises.
3. Kasutage teadmatuse loori elava kavandamistestina, mitte klassiruumi harjutusena. Enne kui poliitikapaneel kõlblikkusreegli heaks kiidab, paluge igal liikmel kujutleda, et ta ei tea, millisele lävendi poolele ta langeks; reeglid, mis selle testi üle elavad, kipuvad vajama vähem hädaolukorra muudatusi, kui tegelikud juhtumid saabuma hakkavad.
4. Kontrollige teisendustegureid, mitte ainult ressursi tarnimist. Enne teenuse võrdseks kuulutamist, sest sisend on jaotatud, kontrollige, et seda saavad inimesed suudavad selle tegelikult kavandatud tulemuseks teisendada – koolituskoht ei ole võrdne võimalus, kui lastehoid, transport või keeletugi puudub.
5. Paaritage iga sihitud programm selgesõnalise kasutuselevõtu strateegiaga. Sissetulekutestiga toetuse vertikaalse võrdsuse juhtum kukub kokku, kui suur osa kõlblikest inimestest seda kunagi ei taotle; eelarvestage teavitustööd, lihtsustatud taotlusi ja automaatset registreerimist, kus andmed seda lubavad, ning andke aru kasutuselevõtust kulutuste kõrval.
6. Modelleerige universaalse versus sihitud kavandi võrdsuse ja kulu tagajärgi kõrvuti enne valimist. Esitage otsustajatele nii universalismi horisontaalse võrdsuse juhtum kui ka sihtimise vertikaalse võrdsuse, kulu-tulemuse juhtum samas dokumendis, selle asemel et lasta ühel raamistusel valikut vaikselt domineerida.
7. Silendage kuristikuservi, kus lävend tekitab suure astmelise muutuse. Kus võimalik, kahandage toetust lävendi lähedal järk-järgult, selle asemel et seda kõike korraga tagasi võtta, sest range kuristikuserv toodab rutiinselt halvemat horisontaalset võrdsust kui sihitamata alternatiiv, mille see asendas.
8. Jaotage tulemusandmed rühmade kaupa, mis kõige tõenäolisemalt paljastavad vertikaalse võrdsuse lõhe. Koondatud teenuse rahulolu skoor võib varjata suurt lõhet näiteks maa- ja linnakasutajate või keelerühmade vahel; aruandke jaotatud arve rutiinselt, mitte ainult pärast kaebust.
9. Kaasake mõjutatud inimesed määratlema, mis loeb samaväärseks vajaduseks. Spetsialistid ja mõjutatud kogukonnad on sageli lahkarvamusel selles, millised erinevused on jaotusotsuse jaoks asjakohased; käsitlege seda lahkarvamust teabena, mis tuleb kaasamise kaudu lahendada, mitte mürana, mille ümber kavandada.
10. Vaadake jaotusvalemid tulemuste vastu üle kindla tsükli järgi, mitte ainult pärast kaebust või skandaali. Valem, mis oli kirjutamise ajal kaitstav, võib triivida vajadusega kooskõlast välja, kui demograafia, kulud või teenusemudelid muutuvad; ajastage ülevaatus, selle asemel et oodata kriisi, mis seda sunnib.
11. Dokumenteerige kompromiss selgesõnaliselt, kui võrdsus ja tõhusus on vastuolus. Kui võrdsem valik maksab tulemuse ühiku kohta rohkem kui vähem võrdne valik, öelge seda ärijuhtumis lihtsate sõnadega, et otsustaja, kes lisakulu aktsepteerib, vastutaks selle eest, et ta valis võrdsuse tahtlikult (vt Teema 2.2 — Sotsiaalne kulu-tulu ja kulutõhususe analüüs).

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Milline õigluse idee tegelikult valitseb meie suurimat jaotusotsust ja kas me oleme seda kunagi valjusti öelnud? Enamik organisatsioone suudab osutada valemile, ootenimekirjale või kõlblikkusreeglile, olles võimetu ütlema, millist võrdsuse põhimõtet see rakendab. Käige läbi oma üks suurim jaotusotsus – eelarvevalem, teenuse kõlblikkusreegel, toetusvoor – ja küsige, kas see on kavandatud pakkuma horisontaalset võrdsust, vertikaalset võrdsust või mingit segu, ja kas see segu valiti tahtlikult või päriti eelmiselt administratsioonilt. Küsige ka, kes ruumis tegelikult selle valiku eest vastutab, sest põhimõte, mida keegi ei oma, on põhimõte, mida keegi ei saa muuta. Kui keegi ei suuda enesekindlalt vastata, on see ise leid: nimetamata põhimõtet ei saa kaitsta, kui seda vaidlustatakse, ega pädevalt ümber kavandada, kui asjaolud muutuvad.

Kus me käitame sarnase teenuse sihitud ja universaalseid versioone ja kas kumbki rühm oleks paremini teenindatud mudelit vahetades? Paljud organisatsioonid käitavad sihitud ja universaalse pakkumise segu erinevate teenuste vahel, neid kunagi otse võrdlemata. Valige üks sihitud ja üks universaalne programm, mis käsitlevad seotud vajadust, ja arutage, milline sihitud programmi kasutuselevõtu määr tegelikult on ja milline näeb välja universaalse programmi kulu soodustatu kohta, kes seda rangelt ei vajanud. Küsige, mis juhtuks kummagi mõõdikuga, kui kaks kavandit kohad vahetaksid, ja kas keegi on seda vahetust tegelikult modelleerinud, mitte vastust eeldanud. See küsimus toob sageli esile ebamugavad tõendid, et sihitud skeem ebaõnnestub vaikselt vertikaalses võrdsuses madala kasutuselevõtu tõttu või et universaalne skeem on triivinud subsideerima inimesi, kellele see ei olnud kunagi mõeldud.

Milliseid teisendustegureid me eemaldame arvestusest, kui loeme teenuse tarnituks? Meeskonnad mõõdavad rutiinselt edu jaotatud väljundite järgi – eraldatud kohad, ehitatud pandused, väljastatud kupongid –, mitte selle järgi, kas saaja suutis neid kasutada. Arutage oma organisatsiooni lipulaevateenust ja loetlege isiklikud, sotsiaalsed ja keskkonnatingimused, mida saaja vajab teenuse kavandatud tulemuseks teisendamiseks. Küsige, kas rindetöötajatelt on kunagi süstemaatiliselt küsitud, millised neist tingimustest kõige sagedamini puuduvad, sest nad tavaliselt teavad enne, kui ükski juhtpaneel seda näitab. Kus need tingimused puuduvad ennustatava saajate rühma jaoks, otsustage, kas see lõhe kuulub programmi enda riskiregistrisse, mitte ei käsitleta kellegi teise probleemina.

Kus on meie teravaim kõlblikkuse kuristikuserv ja kes langeb just vale poole? Iga lävendipõhine reegel loob piiri ja piirid tekitavad kõige teravamaid horisontaalse võrdsuse kaebusi, mida organisatsioon saab, sest kaks peaaegu identset juhtumit saavad väga erinevat kohtlemist. Tuvastage lävend oma organisatsioonis, mis tekitab kõige rohkem edasikaebusi või kaebusi, ja arutage, kas kahanev alternatiiv kunagi kuluarvestati, ja kui mitte, siis miks mitte. Kaaluge ka, kui kaua on möödas lävendi enda ülevaatamisest, sest rahas fikseeritud arv kahaneb vaikselt igal aastal, kui hinnad selle ümber tõusevad. Seda küsimust tasub uuesti läbi vaadata, kui lävend pole mitu aastat reaalses väärtuses liikunud, kuna ainuüksi inflatsioon võib vaikselt laiendada rühma, kes jääb vale poole.

Kui me kavandaksime selle teenuse teadmatuse loori tagant, kas me kavandaksime selle nii, nagu see täna eksisteerib? Rawlsi mõtteeksperiment on distsipliin sama palju kui teooria: kujutlege, et kavandusmeeskond ei tea, kas nad satuvad arutatava teenuse kõrgeima või madalaima vajadusega kasutajaks. Käige oma teenuse reeglid läbi, nagu esimest korda selle piirangu all, ja arutage, millised olemasolevad omadused üle elaksid ja millised paistavad kujundatuna sellest, kellel oli algse kavandi üle kõige rohkem mõju. Märgake eriti, millised omadused toovad kasu sellele, kes on juba parimas positsioonis keeruka süsteemi läbimiseks, sest need on tavaliselt need, mille teadmatuse loori test esimesena eemaldab. Kus vastused lahknevad praegusest praktikast järsult, käsitlege seda lõhet ajendina ümberkavandamiseks, mitte lihtsalt huvitava filosoofilise tähelepanekuna.

Kuidas me teame, kas meie vertikaalse võrdsuse kohustused täidetakse tulemustes, mitte ainult poliitikas deklareeritud? Valem, mis eraldab rohkem ressursse suuremale vajadusele, on vertikaalse võrdsuse edu ainult siis, kui saadud tulemused tegelikult kitsenevad, mitte lihtsalt ei jaota sisendeid ümber. Arutage, milline tulemusmõõt ütleks teile aasta jooksul, kas teie kõrgeima vajadusega rühm sulgeb lõhet madalaima vajadusega rühmaga, ja kas seda mõõtu praegu jälgitakse, kes seda teeb ja kellele sellest aru antakse. Küsige, mida organisatsioon tegelikult teisiti teeks, kui see mõõt näitaks lõhe laienemist, mitte kitsenemist. Kui aus vastus on, et keegi ei oma praegu seda võrdlust, otsustage ruumis, kes sellest tänasest omab.

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Piirkondlik sotsiaalhoolduse amet väljamõeldud keskmise suurusega riigis käitab kodutoe programmi vanematele elanikele, kes vajavad abi igapäevatoimingutes. Kümne aasta jooksul jaotas programm lameda iganädalase õiguse kuus tundi kodu-hooldustuge igaühele üle 75, kes registreerus – universaalne kavand, valitud sest seda oli lihtne hallata ja see vältis sissetulekutesti häbimärgi. Kui regiooni vanema elanikkonna kasv ületas selle eelarvet, hakkas lame õigus tunduma vale: inimene, kes toime tuli varajases staadiumis mälukaotusega üksi, sai sama kuus tundi kui iseseisev elanik, kes oli lihtsalt 75-aastaseks saanud, samal ajal kui väike arv tõsiste, keerukate vajadustega elanikke oli selgelt alateenindatud.

Ameti juhtkond, programmi ümber kavandades, töötas tahtlikult läbi mõlemad selle teema traditsioonid, mitte ei langenud vaikimisi tagasi sellele konsultandi mallile, mis esimesena saabus. Rawlsi testi rakendades küsisid nad, milline ümberkavandamine parandaks kõige enam halvimas seisus elanike positsiooni, isegi kergete vajadustega elanike vähem helde õiguse hinnaga; see viitas lamedalt jaotuselt vajadusega kaalutud jaotusele liikumisele, erinevuse põhimõte rakendatuna otse hooldustundide valemile. Suutlikkuse lähenemist rakendades juhtis ümberkavandamispaneeli tegevterapeut tähelepanu, et hooldustunnid ei ole sama mis suutlikkus elada iseseisvalt: kaks identse hinnatud vajadusega elanikku võisid olla väga erineva tegeliku iseseisvusega sõltuvalt lähedal olevast perest, trepiastmeta kodust või transpordist kohtumistele – teisendustegurid, mida lame-tundide mudel polnud kunagi mõõtnud.

Amet võttis kasutusele tasemelise mudeli: väiksem universaalne baas kaks tundi igale registreeritud elanikule üle 75, mis säilitas horisontaalse võrdsuse ja vältis väravahoidmise sammu kergete vajaduste puhul, kombineerituna hinnatud, vajadusega kaalutud jaotusega üle selle baasi, mida teavitasid teisendustegurite küsimused eluaseme, transpordi ja isolatsiooni kohta, mitte ainult kliinilise vajaduse kohta. Nad ehitasid tahtliku kahanduse tasemete vahel, mitte range lävendi, olles üle vaadanud naaberameti kaebusandmed, kelle varasem, järsem ümberkavandamine oli tekitanud edasikaebuste laine elanikelt, kes olid just uue piiri all. Ümberkavandatud programm maksis haldamisel veidi rohkem, kompromiss, mille ameti juhatus selgesõnaliselt aktsepteeris ja protokollis, põhjendusel, et lisakulu ostis kaitstava vastuse nii horisontaalse kui ka vertikaalse võrdsuse küsimustele, mille lame mudel oli lahtiseks jätnud. See stsenaarium on illustratiivne; see ei kirjelda ühtegi tegelikku regiooni, ametit ega hooldusprogrammi.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohalikud omavalitsused rakendavad tavaliselt võrdsuse põhimõtteid, mille riigivalitsus on osaliselt ette otsustanud – riiklik rahastusvalem, riiklik miinimumõigus –, kuid säilitavad tõelise kaalutlusõiguse kohaliku kõlblikkuskriteeriumi, ootenimekirja prioritiseerimise ja selle üle, kui kaugele lävendeid oma eelarve piires kahandada. Kuna kohalikud piirid on elanikele nähtavad ja võrreldavad viisil, mida riiklikud keskmised ei ole, koondub horisontaalse võrdsuse kaebus siia: kaks majapidamist ringkonna piiri kahel pool võivad saada identse vajaduse korral märgatavalt erinevat teenust, muster, mida elanikud märkavad ja organisatsioonid sageli ei suuda õigustada väljaspool halduslikku ajalugu.

Riigivalitsus

Riigivalitsus seab vertikaalse võrdsuse arhitektuuri, mille sees enamik avalikke teenuseid tegutseb – progressiivne maksusüsteem, riiklikud miinimumõigused, valemid, mis jaotavad rahastust ümber kõrgema vajadusega regioonide poole. Kuna riiklikud programmid tegutsevad mastaabis, kus sihitud skeemide kasutuselevõtu lõhe on mõõdetav sadades tuhandetes või miljonites inimestes, kannab universaalse-versus-sihitud kavandi valik siin suuremaid fiskaalseid ja poliitilisi tagajärgi kui üheski teises sektoris ja on vastavalt raskem tagasi pöörata, kui see on kord kinnistunud.

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundusühingud ja valitsusvälised organisatsioonid (VVO-d) eksisteerivad sageli spetsiaalselt kitsalt määratletud, kõrge vajadusega elanikkonna teenindamiseks, mis teeb vertikaalse võrdsuse lähedaseks nende asutamismissioonile, mitte poliitikavalikuks, mis on kihina peale pandud; raskem küsimus sellele sektorile on tavaliselt horisontaalne võrdsus sarnaste organisatsioonide vahel, mis teenindavad kõrvuti asetsevaid, kuid mitte identseid elanikkondi, kus rahastajate sihtimiskriteeriumid võivad meelevaldselt kaasata ühe rühma ja välistada peaaegu identse. Kuna enamik sotsiaalsektori organisatsioone sõltub piiratud rahastusest, mis on seotud konkreetse vajadusekategooriaga, on neil sageli vähem vabadust kui valitsusel ümber kavandada jaotusreeglit, mida sisemised tõendid näitavad kehva tulemust tootvat.

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Mitmepoolsed organid rakendavad võrdsuse arutlust korraga kahel tasandil: liikmesriigi elanikkonna sees, arengurahastuse ja tehnilise abi külge kinnitatud tingimuste kaudu, ja liikmesriikide vahel, valemite kaudu, mis otsustavad, kuidas abi, laenutingimusi või hääle kaalu jaotatakse väga erinevate riiklike olude vahel. Suutlikkuse lähenemisel on olnud siin eriline mõju, kõige nähtavamalt selle rolli kaudu ÜRO Arenguprogrammi inimarengu indeksi kujundamisel, mis selgesõnaliselt lükkab tagasi riikide järjestamise ainult rahvuslikul sissetulekul ja eelistab tõelisele suutlikkusele lähemaid mõõdikuid, nagu tervise- ja haridustulemused.

Levinud ebaõnnestumisviisid

Võrdsusteater. Organisatsioon avaldab võrdsusstrateegia, tellib võrdsuse auditi või määrab võrdsusjuhi, samal ajal kui aluseks olev jaotusvalem, mis tegelikult määrab, kes mida saab, jääb muutumatuks. Kulu ei ole ainult raisatud pingutus: see õpetab mõjutatud kogukondadele, et kaasamine toodab dokumente, mitte erinevaid tulemusi, mis kulutab usaldust kiiremini kui võrdsuse väite esitamata jätmine.

Postiindeksiloterii. Identne vajadus toodab erinevat teenust puhtalt seetõttu, millises kohalikus tarneüksuses, tervisepiirkonnas või jurisdiktsioonis inimene juhtub elama, ilma kaitstava vertikaalse võrdsuse õigustuseta erinevusele – ainult haldusajalugu. See on horisontaalse võrdsuse ebaõnnestumine, mis on poliitiliselt söövitav just seetõttu, et mõjutatud elanikel on seda lihtne näha ja võrrelda, erinevalt hajusamatest riiklikest statistikatest.

Vaikne kasutuselevõtu lõhe. Sissetulekutestiga või sihitud programm kavandatakse terve vertikaalse võrdsuse põhjendusega, kuid suur osa inimestest, kelleni see peab jõudma, ei taotle seda kunagi edukalt keerukuse, häbimärgi või lihtsalt teadmatuse tõttu, nii et programmi tegelik võrdsuse tulemuslikkus jääb kaugele alla selle valemi kavatsusest. Organisatsioonid, mis mõõdavad ainult kulutust taotleja kohta, mitte taotlejate suhet hinnatud kõlbliku elanikkonna suhtes, jätavad selle ebaõnnestumise rutiinselt täielikult märkamata.

Kõlblikkuse kuristikuserv. Range lävend loob kaks peaaegu identset juhtumit väga erinevate tulemustega, muutes katse parandada vertikaalse võrdsuse probleemi piiril värskeks horisontaalse võrdsuse probleemiks. See ebaõnnestumine on eriti püsiv, sest piir ise on tavaliselt süsteemi kõige odavam osa kavandamiseks ja kõige kallim osa ümberkavandamiseks, kui õigused on selle ümber kinnistunud.

Sisendi, mitte suutlikkuse lugemine. Programm annab aru edust jaotatud ressursside põhjal – täidetud koolituskohad, väljastatud seadmed, pakutud kohtumised –, kontrollimata, kas saajad suutsid neid ressursse kavandatud tulemuseks teisendada, ressursikeskne viga, mida suutlikkuse lähenemine oli ehitatud parandama. See ebaõnnestumine on ohtlik just seetõttu, et väljundimõõdikud paistavad juhtpaneelil tervena, samal ajal kui aluseks olev ebavõrdsus jääb puutumata.

Küpsusmudel

Kontrollnimekiri

• Sätestage kirjalikult, milline võrdsuse põhimõte – horisontaalne, vertikaalne või nimetatud segu – iga suurt jaotusreeglit valitseb.
• Viige läbi horisontaalse võrdsuse audit, mis võrdleb sobiva vajadusega juhtumite tulemusi igas tarneüksuses või piirkonnas.
• Viige läbi vertikaalse võrdsuse audit, mis võrdleb teenuse lõhe suurust hinnatud vajaduse lõhe suurusega.
• Hinnake iga sihitud programmi kõlblik elanikkond ja esitage kasutuselevõtt suhtena, mitte ainult kulutusena.
• Tuvastage iga range kõlblikkuslävend ja kuluarvestage kahanev alternatiiv enne selle välistamist.
• Testige vähemalt üht suurt jaotusreeglit teadmatuse loori kavandamisharjutuse vastu tegeliku otsustuspaneeliga.
• Loetlege teisendustegurid, mida tüüpiline saaja vajab teenuse kavandatud tulemuseks muutmiseks.
• Jaotage tulemusandmed rühmade kaupa, mis kõige tõenäolisemalt paljastavad varjatud vertikaalse võrdsuse lõhe.
• Dokumenteerige iga võrdsusest ajendatud kavandivaliku kulu, mis on kallim kui tõhus alternatiiv.
• Ajastage kindla tsükli ülevaatus igale jaotusvalemile praeguse, mitte ajaloolise vajaduse vastu.
• Kaasake mõjutatud kogukonnad otse määratlema, mis loeb samaväärseks vajaduseks vähemalt ühe suure reegli jaoks.

Põhiallikad

Selle teema filosoofiline alus toetub John Rawlsi teosele A Theory of Justice ja selle käsitlusele algpositsioonist, teadmatuse loorist ja erinevuse põhimõttest, koos Stanford Encyclopedia of Philosophy Rawlsi kirjega rangeks teisejärguliseks käsitluseks selle kohta, kuidas need ideed ühenduvad. Suutlikkuse lähenemine tugineb Amartya Seni teosele Development as Freedom ja Martha Nussbaumi teosele Creating Capabilities: The Human Development Approach, koos Stanford Encyclopedia of Philosophy pühendatud suutlikkuse lähenemise kirjega. Rakendatud, avalike finantside käsitlus horisontaalsest ja vertikaalsest võrdsusest ning kompromissid universaalse ja sihitud teenuse kavandi vahel tugineb Maailmapanga World Development Report 2006: Equity and Development ja OECD rakendatud tööle võrdsuse kohta teenusesüsteemides, mida illustreerib selle aruanne hariduse võrdsuse kohta.

Viited

1. John Rawls — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/John_Rawls
2. A Theory of Justice — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/A_Theory_of_Justice
3. Veil of ignorance — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Veil_of_ignorance
4. Difference principle — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Difference_principle
5. Amartya Sen — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Amartya_Sen
6. Capability approach — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Capability_approach
7. Martha Nussbaum — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Martha_Nussbaum
8. Distributive justice — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Distributive_justice
9. Equity (economics) — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Equity_(economics)
10. Progressive tax — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Progressive_tax
11. Means test — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Means_test
12. Universal basic services — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Universal_basic_services
13. Justice — John Rawls's theory of justice — Stanford Encyclopedia of Philosophy — https://plato.stanford.edu/entries/rawls/
14. Capability Approach — Stanford Encyclopedia of Philosophy — https://plato.stanford.edu/entries/capability-approach/
15. World Development Report 2006: Equity and Development — World Bank — https://documents.worldbank.org/en/publication/documents-reports/documentdetail/435331468127174418/world-development-report-2006-equity-and-development
16. Development as Freedom — Amartya Sen (Open Library catalog record) — https://openlibrary.org/works/OL116534W
17. Creating Capabilities: The Human Development Approach — Martha Nussbaum (Open Library catalog record) — https://openlibrary.org/works/OL19364306W
18. Equity in Education: Breaking Down Barriers to Social Mobility — OECD — https://doi.org/10.1787/9789264073234-en