Käitumispõhine avalik poliitika

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Enamik avalikku poliitikat on endiselt kavandatud nii, nagu kodanikud loeksid iga kirja, kaaluksid iga valikut oma väljendatud eelistuste vastu ja tegutseksid järelduse põhjal. Aastakümnete pikkused uuringud psühholoogias ja majandusteaduses näitavad, et nii enamik otsuseid tegelikult ei sünni: inimesed tuginevad mõtteotseteedele, neid mõjutab see, kuidas valik esitatakse, ja nad teevad sageli täna seda, mis on kõige lihtsam, mitte seda, mida nad ise ütlevad tahtvat. Juht, kes seda lõhet eirab, ehitab jätkuvalt poliitikaid kodanikule, keda pole olemas, ja süüdistab seejärel „madalat kasutuselevõttu" või „mittevastavust" kodaniku, mitte kavandi süüks.

Avaliku väärtuse teooria käsitleb seda sama palju tegevussuutlikkuse kui tõendite küsimusena. Toetusskeem, maksumaksmissüsteem või rahvatervise kampaania võib olla õiguslikult terve ja hästi rahastatud ning siiski mitte suuta kavandatud väärtust tarnitud väärtuseks muuta, kui otsustushetk on halvasti kavandatud (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus). Käitumispõhine avalik poliitika on distsipliin selle lõhe tahtlikuks sulgemiseks, kasutades tõendeid selle kohta, kuidas inimesed tegelikult otsustavad, mitte selle kohta, kuidas poliitikadokumendid eeldavad, et nad otsustavad.

Põhjus, miks see praegu rohkem loeb kui kümme aastat tagasi, on see, et käitumisvõtted on liikunud uudsusest paljude valitsuste vahendikasti vaikimisi instrumendiks, sageli põimitud digitaalsetesse teenustesse, kus üksainus kavandusvalik – eeltäidetud märkeruut, meeldetuletus-tekstisõnum, võrdlusdiagramm – saab kasutusele võtta miljonitele inimestele peaaegu nullilise piirkuluga. See mõõtkava teeb eetilise küsimuse pakilisks: muutus, mis on liiga väike märkamiseks, rakendatud kogu elanikkonnale, võib tulemusi märkimisväärselt nihutada, ja sama madal kulu, mis teeb tõuke atraktiivseks eelarvepiiratud avalikule organile, teeb selle ka lihtsaks kasutusele võtta ilma kontrollita, mille seadus või kulutusprogramm saaks.

Lõpuks on käitumispõhine avalik poliitika oluline, sest see asub laiema instrumendisegu sees, mitte ei asenda seda. See on üks neljast poliitikainstrumentide perekonnast, mille poole juht saab sirutada – regulatsiooni, kulutamise ja maksustamise kõrval (vt Teema 3.2 — Avalik poliitika ja poliitikatsükkel) – ja selle käsitlemine vabalt seisva distsipliinina, laiemast valikust eraldatuna, on viis, kuidas organisatsioonid kasutavad tõuget raskema otsuse vältimiseks, mille parandamiseks oli tegelikult vaja seadust või eelarvet.

Põhimõisted

Käitumismajandus on valdkond, mis uurib, kuidas psühholoogilised, kognitiivsed ja sotsiaalsed tegurid kujundavad majandusotsuseid, vastupidiselt klassikalisele eeldusele, et inimesed on järjepidevalt ratsionaalsed, hästi informeeritud ja kitsalt omakasupüüdlikud (vt Käitumismajandus). Selle keskne empiiriline leid, välja töötatud viie aastakümne jooksul, on see, et kõrvalekalded range ratsionaalsuse suhtes ei ole juhuslik müra, mis koondatuna tühistub; need on süstemaatilised, ennustatavad ja seetõttu midagi, mida poliitikakavandaja saab ette näha, mitte lihtsalt taluda.

Psühholoogid Daniel Kahneman ja Amos Tversky ehitasid uurimisprogrammi, mis seda võimalikuks tegi, dokumenteerides pika rea heuristikaid ja kallutatusi: mõtteotseteed, mis töötavad enamasti hästi, kuid toodavad ennustatavaid vigu konkreetsetes tingimustes (vt Daniel Kahneman; vt Amos Tversky). Kättesaadavusheuristika paneb inimesi hindama riski suuremaks, kui selle näiteid on lihtne meenutada, mistõttu haruldast, kuid elavat kahju (haihammustus, terroriintsident) kardetakse sageli rohkem kui tavalist, kuid märkamatut (kukkumine kodus). Ankurdamine paneb algse arvu, isegi meelevaldse, moonutama järgnevat hinnangut või läbirääkimist. Kaotusvastumeelsus tähendab, et millegi kaotamist tuntakse ligikaudu kaks korda valusamana, kui samaväärse summa võitmist tuntakse meeldivana, mistõttu see, kuidas poliitikamuutust kaotuse või võiduna raamitakse, võib muuta, kui tugevalt inimesed sellele vastu seisavad, sõltumatult selle tegelikust sisust. Kahnemani 2011. aasta raamat Thinking, Fast and Slow populariseeris selle kahe süsteemi käsitlust: kiire, intuitiivne, suuresti automaatne otsustamisviis ja aeglasem, pingutust nõudev, tahtlik viis, mis kontrollib ja tühistab esimese ainult siis, kui seda aktiivselt kaasatakse (vt Thinking, Fast and Slow). Enamik igapäevaseid otsuseid, sealhulgas paljud otsused avalike teenuste kohta, tehakse kiire süsteemi poolt, mis on täpselt põhjus, miks valikuhetke kavandamine loeb sama palju kui sellele esitatud teabe sisu. Kognitiivne kallutatus on laiemas mõttes iga süstemaatiline kõrvalekalde muster ratsionaalse otsustusnormi suhtes ja dokumenteeritud kallutatuste kataloog ulatub nüüd kaugele kahest siin nimetatust (vt Kognitiivne kallutatus).

Majandusteadlane Richard Thaler ja jurist Cass Sunstein tõlkisid selle uurimistöö poliitikavahendiks oma 2008. aasta raamatuga Nudge: Improving Decisions About Health, Wealth, and Happiness, mis nimetas ja populariseeris tõuketeooria: idee, et iga aspekt sellest, kuidas valik esitatakse – selle valikuarhitektuur – mõjutab ennustatavalt tehtavat otsust ja et seda arhitektuuri saab seetõttu tahtlikult kavandada aitamaks inimestel valida seda, mida nad järele mõeldes enda jaoks valiksid, ühtegi võimalust keelamata või selle majanduslikku kulu oluliselt muutmata (vt Tõuketeooria; vt Richard Thaler; vt Cass Sunstein). Tõuge peab nende määratluse järgi jääma kergeks ja odavaks vältida; poliitika, mis sulgeb võimaluse või tõstab selle kulu oluliselt, on regulatsioon või maksustamine tõuke riietes, mitte ise tõuge (vt Teema 3.2 — Avalik poliitika ja poliitikatsükkel, kus tõuked asuvad laiemate instrumendiperekondade seas).

Valikuarhitektuur on laiem kavandamisdistsipliin, mille sees tõuked asuvad: keskkonna tahtlik kujundamine, milles otsus tehakse (vt Valikuarhitektuur). Selle tuntuim tehnika on vaikevalik – valik, mille inimene automaatselt saab, kui ta midagi ei tee –, mis loeb, sest inerts ja aktiivse valiku vaev teevad vaikimisi valikud silmatorkavalt püsivaks isegi siis, kui loobumine maksab peaaegu mitte midagi; pensionisäästu registreerimise tegemine vaikimisi, mitte aktiivse valiku asemel, näiteks, on korduvalt leitud suurendavat osalust palju rohkem kui samaväärne teavituskampaania. Raamimine on loogiliselt identse teabe esitamine erinevates terminites – „üheksakümmend protsenti ellujäämist" versus „kümme protsenti suremust" –, mis usaldusväärselt muudab valikut, mida inimesed teevad, isegi kui aluseks olevad faktid pole muutunud. Sotsiaalne tõend kirjeldab inimeste kalduvust kopeerida seda, mida nende ümber olevad paistavad tegevat, eriti ebakindluse all, ja on mehhanism sõnumite taga, mis võrdlevad majapidamise energiakasutust naabrite omaga või ütlevad, et enamik elanikke ringkonnas maksab oma maksud õigeaegselt. Lihtsustamine, õigeaegsed meeldetuletused ja soovitud käitumise lihtsamaks muutmine (vähem samme, eeltäidetud vorm) on täiendavad korduvad tehnikad; Behavioral Insights Teami laialdaselt kasutatud EAST raamistik surub praktikute nõuande nelja sõnaga – tehke käitumine lihtsaks (Easy), atraktiivseks (Attractive), sotsiaalseks (Social) ja õigeaegseks (Timely).

Institutsionaalne muster, mis on kõige kaugemale levinud, on käitumisalaste arusaamade üksus, mida tavaliselt nimetatakse „tõukeüksuseks": spetsialistide meeskond, tavaliselt väike, põimitud valitsusse või seda nõustav, mis rakendab käitumisteaduse meetodeid – sageli sealhulgas väikese mastaabiga randomiseeritud katseid – konkreetsete sekkumiste ümberkavandamiseks ja testimiseks, kas ümberkavandus töötab, enne kui seda skaleeritakse (vt Behavioral Insights Team arhetüübi jaoks, loodud Ühendkuningriigi Kabinetikontoris 2010. aastal ja hiljem osaliselt erastatud). Muster on sellest ajast omaks võetud, erinevates institutsionaalsetes vormides, riigivalitsuste, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) ja Maailmapanga poolt, muu hulgas, ja selle metodoloogiline tunnus – sekkumise testimine kontrollrühma vastu enne kasutuselevõttu, mitte eeldamine, et usutavalt kõlav ümberkavandus töötab – on mustri jaoks sama oluline kui psühholoogia, millele see tugineb (vt Teema 2.4 — Avaliku sektori ökonomeetria ja programmide hindamine hindamismeetodite kohta, millest see sõltub).

Eetiline debatt kõige selle ümber keskendub libertaarsele paternalismile, Thaleri ja Sunsteini enda nimele tõukamise taga olevale filosoofiale: paternalistlik selles mõttes, et see suunab tahtlikult inimesi tulemuste poole, mida kavandaja usub nende endi huve teenivat, libertaarne selles mõttes, et see säilitab, ja peaks nõudma, tõelist ja odavat võimalust valida teisiti (vt Libertaarne paternalism). Kriitikud on seadnud kahtluse alla, kas see kombinatsioon on üldse sidus: kui vaikevalik toimib täpselt seetõttu, et enamik inimesi ei märka kunagi ega kasuta loobumist, on säilitatud vabadus formaalne, mitte tõeline, ja samad tehnikad, mis tõukavad kedagi rohkem pensioniks säästma, võiksid sama hästi tõugata neid halvema tulemuse poole, ilma et tehnika ise tõmbaks ühtegi selget joont kahe vahel. Teine, hilisem hoiatus puudutab tõendusbaasi ennast: käitumisteadus, nagu suur osa eksperimentaalpsühholoogiast, on läbinud replikatsioonikriisi, milles tähenduslik osa avaldatud, laialdaselt tsiteeritud leidudest on ebaõnnestunud sama tugevusega või üldse taasesitamises, kui neid sõltumatult suures mastaabis uuesti testiti (vt Replikatsioonikriis). Mitmed kuulsad varased tõukeleiud on sellest ajast seisnud silmitsi täpselt selle kontrolliga, mis ei tähenda, et aluseks olev distsipliin on ebaterve, kuid tähendab, et juht, kes tsiteerib üht tuntud uuringut otsustava tõendina, et konkreetne tõuge töötab konkreetses uues kontekstis, esitab tugevama väite, kui tõendid toetavad (vt Teema 2.6 — Tõendite süntees ja see, mis toimib, kuidas vaidlustatud leide vastutustundlikult kaaluda).

Parimad tavad

1. Testige enne skaleerimist, iga kord. Vormi, kirja või vaikevaliku usutavalt kõlav ümberkavandus on hüpotees, mitte tulemus; viige see läbi kontrollrühma vastu väikeses mastaabis enne kogu elanikkonnale rakendamist, sest käitumuslikud mõjud on sageli väiksemad, suuremad või vastupidised võrreldes sellega, mida intuitsioon või üks varasem uuring ennustas.
2. Avaldage, et sekkumine on tõuge, ja miks, enne selle kasutuselevõttu või selle kõrval. Avalikustamine ei pea tähendama mehhanismi teatamist igale saajale hetkes, kuid poliitika põhjendus ja tõendusbaas peaksid olema avalikult kättesaadavad nõudmisel, sest avalikustamata käitumuslik suunamine on palju raskemini manipuleerimisest eristatav kui dokumenteeritud, kaitstav kavandusvalik.
3. Seadke vaikevalik valikule, mis teenib kõige paremini valijat, mitte valikule, mida organisatsioonil on kõige odavam hallata. Vaikevalik, mis on valitud avaliku organi enda töötlemiskulude vähendamiseks, mitte kodaniku aitamiseks, on selgeim juhtum, kus tõuge libiseb omakasupüüdlikuks kavandusotsuseks, mis on riietatud käitumisteaduseks.
4. Hoidke loobumine tõeliselt lihtsana, mitte ainult tehniliselt kättesaadavana. Vaikevalik, mis on õiguslikult pööratav, kuid praktiliselt maetud lisasammude, ebaselge keele või tahtlikult abitu protsessi taha, ebaõnnestub libertaarse paternalismi libertaarse poole osas, isegi kui see rahuldab selle kirjatähe.
5. Sobitage instrument probleemi ulatusega. Tõuge on sageli odavaim ja vähim sunduslik esimene samm, kuid probleemi jaoks, mis on piisavalt tõsine, et õigustada regulatsiooni või kulutamist, käsitlege tõuget nende instrumentide täiendusena, mitte asendajana, mis on valitud seetõttu, et seda on lihtsam kasutusele võtta seadusandliku võitluseta (vt Teema 3.2 — Avalik poliitika ja poliitikatsükkel).
6. Ehitage püsiv hindamissuutlikkus, mitte ühekordne pilootmeeskond. Käitumisalaste arusaamade funktsioon, mis käitab ühe edukas katse ja seejärel laguneb, kaotab institutsionaalse mälu, mida on vaja hilisema sekkumise tabamiseks, mis ei korda varasema edu.
7. Käsitlege üht uuringut, olgu see kuitahes tuntud, juhtlõngana, mitte litsentsina. Kontrollige, kas kuulus leid on sõltumatult replikeeritud ja millise mõjusuurusega, enne selle täielikku importi uude poliitikakonteksti, elanikkonda või riiki (vt Teema 2.6 — Tõendite süntees ja see, mis toimib).
8. Piloteerige elanikkondadel, milleni poliitika tegelikult jõuab, mitte ainult kõige lihtsamini värvataval. Tõuge, mis on valideeritud ühe demograafia, ühe keelerühma või ühe sissetulekuriba mugavusvalimil, ei kandu rutiinselt puhtalt üle mitmekesisemale elanikkonnale, keda poliitika peab teenindama.
9. Suunake iga käitumuslik sekkumine läbi sama eetilise ülevaatuse, millega andmekogumise või uurimisprojekt silmitsi seisaks. Kodanike testimine nende individuaalse nõusolekuta on kaitstav konkreetsetes tingimustes, mis on rutiinse teenuse parendamise jaoks ühised, kuid see ei ole automaatselt vabastatud kontrollist, mida uurimiseetika muidu nõuaks.
10. Andke mõju suurusest aru, mitte ainult selle statistiline olulisus. Tõuge, mis on „statistiliselt oluline", kuid nihutab käitumist protsendipunkti murdosa võrra, ei pruugi õigustada selle suures mastaabis kasutuselevõtu ja jälgimise halduskulu; otsustage praktilise tähtsuse lävend ette.
11. Vaadake pikaajalised tõuked perioodiliselt üle ja testige neid uuesti. Meeldetuletus või vaikevalik, mis töötas kasutuselevõtmisel, võib oma mõju kaotada, kui inimesed sellega harjuvad, või võib hakata tunduma manipuleerivana, kui selle mehhanism muutub laialdaselt mõistetuks, ja kumbki ebaõnnestumisviis ei ole nähtav ilma tahtlikult uuesti kontrollimata.
12. Hoidke avalikku logi aktiivsetest käitumuslikest sekkumistest ja nende tõendusbaasist. Kodanik, audiitor või valitud järelevaataja peaks suutma välja selgitada, ilma erilise taotluseta, millised valikud avalikus teenuses on tahtlikult kavandatud käitumist suunama ja millistel tõenditel (vt Teema 3.4 — Vastutus, läbipaistvus ja legitiimsus).

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Kas me suudame loetleda iga vaikevaliku, meeldetuletuse või raamimisvaliku, mida praegu kasutame kodanike käitumise mõjutamiseks, või peaksime neid otsima? Paljud tõuked kogunevad mitteametlikult, vormi ümberkavandamise või kõnekeskuse skripti sees, ilma et neid oleks kunagi märgistatud tahtliku käitumusliku sekkumisena või kuskil logitud. Arutage, kas teie organisatsioon suudaks selle nimekirja täna koostada, ja kui mitte, leppige kokku, kes vastutab selle ehitamise eest. Kaaluge, kas nimekirja puudumine on ise läbipaistvuse probleem, sõltumatult sellest, kas mõni selle üksikvalik osutub kaitstavaks.

Kelle huvi teenib meie enim kasutatud vaikevalik tegelikult – kodaniku või meie oma? Valige üksik vaikevalik, millele teie organisatsioon kõige tugevamalt tugineb, näiteks uuendamisvõimalus, makseviis või kommunikatsioonikanal, ja arutage ausalt, kas see valiti inimese, kelle suhtes see kehtib, aitamiseks või teie enda halduskoormuse vähendamiseks. Kui kaks huvi ühtivad, öelge seda ja liikuge edasi; kui need selgelt ei ühti, arutage, millised tõendid küsimuse lahendaksid ja keda tuleks paluda neid esitada.

Kui ajakirjanik või audiitor palus meil konkreetset tõuget homme õigustada, kas suudaksime? Valige üks elav käitumuslik sekkumine ja käige läbi õigustus, mida annaksite: tõendid, millele see tugineb, kas seda on teie kontekstis testitud ja miks loobumine on tõeliselt ligipääsetav. Arutage, milliseid lünki see harjutus paljastab ja kas need lüngad elaksid üle tõelise välise kontrolli, mitte ainult sisemise kinnituse (vt Teema 3.4 — Vastutus, läbipaistvus ja legitiimsus).

Kas me oleme kunagi tsiteerinud kuulsat käitumuslikku leidu lahendatud tõendina, kontrollimata, kas see on replikeerunud? Paluge meeskonnal meelde tuletada käitumisuuringuid, mida teie organisatsiooni enda põhjendustes kõige sagedamini kasutatakse, seejärel arutage ausalt, kas keegi on hiljuti nende replikatsiooni seisundit kontrollinud, selle asemel et eeldada, et tuntud tulemus jääb sama tugevaks, kui see esimest korda avaldati. Kaaluge, mis poliitika uuringu replikatsiooniseisundi kontrollimiseks enne selle tsiteerimist ajas maksaks, ja kaaluge seda programmi ehitamise kulu vastu leiule, mis hiljem kontrolli all kokku variseb.

Kas me kasutame tõuget, sest see on selle probleemi jaoks õige instrument, või sest seda on lihtsam kasutusele võtta kui alternatiivi? Võtke poliitikaprobleem, mida teie organisatsioon praegu peamiselt teabe või käitumusliku kavandi kaudu käsitleb, ja arutage ausalt, kas regulatsiooni või kulutamist kunagi tõsiselt kaaluti ja kõrvale pandi või lihtsalt ei tõstatatud kunagi. Leppige kokku, millised ulatuse või kahju tõendid käivitaksid instrumendisegu tõelise ümbermõtestamise, mitte ainult tõuke enda kavandi omaga (vt Teema 3.2 — Avalik poliitika ja poliitikatsükkel).

Kas me testime oma sekkumisi elanikkonnal, mis tegelikult sarnaneb inimestega, kelleni poliitika peab jõudma? Vaadake üle viimane üks-kaks käitumuslikku katset, mida teie organisatsioon läbi viis, ja arutage, kes neisse tegelikult värvati, võrreldes kogu elanikkonnaga, kellele saadud poliitika kehtib. Kaaluge, mis oleks vaja enne järgmist kasutuselevõttu testimiseks esinduslikuma rühma vahel ja kas teie organisatsioonil on praegu suutlikkus, kannatlikkus ja mandaat seda teha, mitte liikuda otse paljutõotavalt pilootprojektilt täielikule kasutuselevõtule.

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Keskmise suurusega suurlinnapiirkonda teenindav piirkondlik transpordiamet oli mitu aastat püüdnud vähendada juhtide arvu, kes lasevad oma sõiduki heitmesertifikaatidel enne uuendamist aeguda, vastavuslõhe, mis õõnestas nii õhukvaliteedi jõustamist kui ka tekitas püsiva vältitavate trahviteadete ja edasikaebuste voo. Analüüs näitas, et probleem oli harva tahtlik kõrvalehoidmine; enamik aegunud sertifikaate kuulus juhtidele, kes kavatsesid uuendada, kuid lasid paberist meeldetuletuse sahtlis kuupäevast mööda seista, seejärel seisid silmitsi trahviga, mis tundus ausa viivituse suhtes ebaproportsionaalne.

Ameti äsja moodustatud käitumisalaste arusaamade üksus, nelja analüütiku meeskond, kes oli võetud selle olemasolevast andme- ja kommunikatsiooni personalist, tegi ettepaneku testida kolme odavat ümberkavandust olemasoleva uuendamiskirja vastu: tekstisõnumi meeldetuletus, mis saadeti kümme päeva enne aegumist, kirja versioon, mis raamis trahvi kaotuse terminites („te kaotate oma trahvivaba ajaloo" mitte „võidakse kohaldada trahvi"), ja versioon, mis tegi uuendamise eeldatavaks toiminguks, eeltäites veebipõhise uuendusvormi juhi olemasolevate andmetega, nõudes ainult kinnitusklõpsu täieliku uuesti sisestamise asemel. Selle asemel et võtta kasutusele ükskõik milline ümberkavandus tundus paberil kõige veenvam, viis üksus kõik kolm läbi kontrollrühma vastu, kes sai olemasoleva kirja, piisavalt suure valimiga, mis oli võetud kogu ameti teeninduspiirkonnast, mitte ainult selle kõige digitaalsemalt kaasatud piirkondadest, tuvastamaks tähenduslikku erinevust.

Tulemused olid segased õpetlikul viisil. Ümberraamitud kiri ei andnud originaali ees peaaegu mingit mõõdetavat paranemist, mida üksus tähistas hoiatusena eelduse vastu, et iga usutavalt kõlav käitumistehnika toimib igas kontekstis. Tekstisõnumi meeldetuletus andis tagasihoidliku, kuid tõelise aegumiste vähenemise. Eeltäidetud uuendusvorm andis kaugelt kõige suurema mõju, vähendades aegumismäärasid umbes kolmandiku võrra, ilmselt seetõttu, et see eemaldas pingutuse just otsustushetkel, mitte ei tuginenud juhi iseseisvale meeldejätmisele ja tegutsemisele.

Enne eeltäidetud vormi skaleerimist üle ameti avaldas üksus lühikese avaliku märkuse, mis selgitas muutust, selle taga olevaid tõendeid ja kuidas juht võis siiski valida uuendada posti teel või isiklikult, kui ta eelistas mitte kasutada veebivormi, ning seadis kuupäeva, kaheksateist kuud ette, mõju uuesti testimiseks, kontrollimaks, et see ei olnud hajunud, kui juhid selle saamisega harjusid. Amet otsustas ka, pärast sisemist debatti, mitte laiendada sama eeltäitmistehnikat eraldi skeemile, mis pakkus diskretsionaarset madala heitega sõiduki subsiidiumi, hinnates, et finantsrakendus, mis hõlmas tõelist valikut võimaluste vahel, väärib taotleja aktiivset kaasamist, mitte vaikevalikut, mida võidaks aktsepteerida ilma täieliku kaalutluseta. See stsenaarium on illustratiivne ja väljamõeldud; see ei kirjelda ühegi tegeliku transpordiameti programmi ega otsust.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohalik omavalitsus käitab tavaliselt süsteemis kõige otsemaid, suurima mahuga käitumuslikke sekkumisi, sest see omab igapäevaseid tehingulisi hetki – uuendused, jäätmekogumine, kohalik maksumaksmine, kohtumiste ajastamine –, kus kodanik tegelikult valikuarhitektuuriga kokku puutub. Selle iseloomulik piirang on pigem suutlikkus kui võimalus: kohalikul omavalitsusel on vaevalt Kahnemani-taseme sisemist ekspertiisi, nii et selle kõige tugevam samm on tavaliselt partnerlus riikliku käitumisalaste arusaamade üksuse, ülikooli uurimisrühma või jagatud piirkondliku teenusega, mitte katse ehitada keerukat katsetaristut üksi ühe teenuse jaoks.

Riigivalitsus

Riigivalitsus on koht, kus käitumisalaste arusaamade üksus kui institutsionaalne muster esimest korda äratuntavat kuju võttis, ja see on tase, millel on ulatus ja andmetaristu tõeliselt võimsate randomiseeritud katsete läbiviimiseks suurte, mitmekesiste elanikkondade vahel. Selle iseloomulik risk kulgeb kohaliku omavalitsuse omale vastupidises suunas: spetsiaalse üksuse ja varasemate õnnestumiste tõendusbaasiga käepärast võib riiklik poliitika hakata tõuke poole sirutama vaikimisi vastusena probleemidele, mida tõuge ise üksi lahendada ei suuda, kasutades ilmselgelt tõenduspõhist sekkumist raskema poliitilise töö, seadusandluse või struktuurse lahenduse rahastamise vältimiseks (vt Teema 3.2 — Avalik poliitika ja poliitikatsükkel).

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundusühingud ja heategevusorganisatsioonid rakendavad paljusid samu tehnikaid – vaikimisi annetussummad, sotsiaalse tõendi sõnumid selle kohta, kui paljud teised on juba andnud, lihtsustatud registreerimisvormid – rahakogumisel ja teenuse kasutuselevõtul, sageli ilma katsetaristuta, mida valitsusüksus endale lubada saab, ja mõnikord töötades soodustatutega, kes on peenele survele haavatavamad kui üldine elanikkond, mille peal tehnikat algselt testiti (vt Teema 3.8 — Sotsiaalsektori ja mittetulundussektori juhtimine). Nende eristav kohustus on proportsionaalne ettevaatus: ressursspiiratud organisatsioon ei saa alati oma randomiseeritud katset enne tehnika kasutuselevõttu läbi viia, mis teeb sõltumatult replikeeritud, avaldatud tõenditele, mitte ühele veenvale juhtumiuuringule toetumise siin olulisemaks kui peaaegu kusagil mujal raamatus.

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Mitmepoolsed ja rahvusvahelised organid, sealhulgas Maailmapanga enda käitumisteaduse töö ja OECD riikidevaheline käitumisalaste arusaamade võrgustik, tegutsevad enamasti tõendite koondajate ja standardite seadjatena, mitte üksikutele kodanikele tõukamise otsese kasutuselevõtjatena. Nende eristav väljakutse on ülekantavus radikaalselt erinevate haldus-, kultuuriliste ja majanduslike kontekstide vahel: vaikevalik või raamimine, mis on valideeritud ühe riigi elanikkonnas, pakub parimal juhul hüpoteesi, mida väärt testida mujal, mitte tõestatud tulemust, ja rahvusvahelise organi suurim panus on sageli jagatud tõendusbaasi ja eetilise juhise ehitamine, mis laseb riiklikul või kohalikul valitsusel vastutustundlikult testida, mitte pimesi importida.

Levinud ebaõnnestumisviisid

Tõuge raskema lahenduse asendajana. Avalik organ sirutab meeldetuletuskirja või ümberkavandatud vormi poole, et käsitleda probleemi, mille tegelik põhjus on ebapiisav suutlikkus, taskukohatu tasu või tõeliselt raske juurdepääsutõke, sest tõuge on odavam ja kiirem kasutusele võtta kui regulatsioon või kulutamine, mis seda tegelikult lahendaks. Mõõdetud mõju on tõeline, kuid väike, aluseks olev probleem püsib ja organisatsioon saab osutada „tõenduspõhise millegi tegemisele" katteks raskema tegemata jätmisele.

Avalikustamata manipuleerimine. Käitumuslik sekkumine võetakse kasutusele ilma avaliku aruandeta selle kohta, mis see on või miks, teooria alusel, et avalikustamine nüristaks selle tõhusust. See käsitleb tõhusust olulisemana kui legitiimsust ja see on täpselt muster, millele libertaarse paternalismi kriitikud osutavad, kui nad väidavad, et filosoofia variseb kokku tavaliseks manipuleerimiseks, kui kodanik ei saa välja selgitada, mida tema valikukeskkonnaga on tehtud (vt Teema 3.4 — Vastutus, läbipaistvus ja legitiimsus).

Maamärgi uuringu tsiteerimine lahendatud faktina. Organisatsioon ehitab poliitika ühele tuntud käitumuslikule leiule – sageli sellisele, mida populariseeriti bestselleris, mitte ei kontrollitud aluseks oleva kirjanduse vastu –, küsimata, kas see on sellest ajast sõltumatult replikeeritud või kui suur selle mõjusuurus tegelikult oli. Kui sekkumine alatoimib tsiteeritud uuringu suhtes suure vahega või üldse ei replikeeru, pole organisatsioonil varuvarianti, sest ta ei käsitlenud algset leidu kunagi ajutisena.

Eeldus, et tõuge kandub automaatselt üle elanikkondade vahel. Tehnika, mis on valideeritud ühel demograafial, keelerühmal või rahvuslikul elanikkonnal, võetakse kasutusele oluliselt erineval ilma uuesti testimata, eeldusel, et dokumenteeritud psühholoogiline mehhanism peab töötama kõikjal samamoodi. Mõjud, mis sõltuvad konkreetsetest kultuurinormidest, lugemisoskuse tasemetest või usaldusest sõnumi edastaja vastu, ei kandu sageli üle ja ebaõnnestumine avastatakse sageli alles pärast täismahus kasutuselevõttu, mitte pilooti ajal.

Töötava tõuke lubamine määramata ajaks jälgimata jääda. Sekkumine, mis oli käivitamisel tõhus, jäetakse aastateks paigale ilma uuesti testimata, eeldusel, et esialgne positiivne tulemus garanteerib püsiva. Harjumine, muutuv kontekst või kasvav avalik teadlikkus mehhanismist võivad algset mõju murendada või ümber pöörata ja organisatsioon, mis ei kontrolli kunagi uuesti, ei saa teada, kas see ikka töötab, on lakanud töötamast või on hakanud tunduma manipuleerimisena inimestele, kelle suhtes see kehtib.

Küpsusmudel

Kontrollnimekiri

• Iga aktiivne vaikevalik, meeldetuletus või raamimisvalik, mis on kavandatud kodanike käitumist mõjutama, on tuvastatud ja logitud.
• Iga logitud sekkumine on testitud kontrollrühma vastu, esindavas mastaabis, enne täielikku kasutuselevõttu.
• Iga sekkumise avalikkusele suunatud põhjendus ja tõendusbaas on kättesaadav nõudmisel või avaldatud proaktiivselt.
• Loobumine igast vaikevalikust on kinnitatud tõeliselt lihtsana, mitte ainult tehniliselt kättesaadavana.
• Vaikevalik on kontrollitud, et kinnitada, et see teenib kodaniku huvi, mitte ainult organisatsiooni halduslikku mugavust.
• Tsiteeritud käitumuslikud leiud on kontrollitud sõltumatu replikatsiooni ja mõjusuuruse osas enne nende peale tuginemist.
• Instrumendi valikut on võrreldud regulatsiooni, kulutamise ja maksustamisega enne tõuke kasutamist tõsise või kõrge panusega probleemi jaoks.
• Pilootelanikkonnad on kontrollitud esindatuse osas kogu elanikkonna suhtes, milleni poliitika jõuab.
• Igale aktiivsele sekkumisele on antud uuesti testimise kuupäev, et kontrollida, kas selle mõju on hajunud või selle tajumine nihkunud.
• Eetiline ülevaatus on rakendatud käitumuslikele katsetele kodanikel, võrdväärne kontrolliga, millega uurimisprojekt silmitsi seisaks.

Põhiallikad

• Richard H. Thaler ja Cass R. Sunstein, Nudge: The Final Edition, Yale University Press, 2021 (esimest korda avaldatud 2008), tõuketeooria, valikuarhitektuuri ja libertaarse paternalismi alusavalduse jaoks.
• Daniel Kahneman, Thinking, Fast and Slow, Farrar, Straus and Giroux, 2011, käitumispõhise avaliku poliitika aluseks oleva kahe protsessi otsustamise käsituse jaoks.
• Amos Tversky ja Daniel Kahneman, „Judgment under Uncertainty: Heuristics and Biases", Science, 185(4157), 1974, lk 1124–1131, algse heuristikate-ja-kallutatuste uurimisprogrammi jaoks.
• Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), Tools and Ethics for Applied Behavioral Insights: The BASIC Toolkit, OECD Publishing, 2019, riikidevahelise metoodika ja eetiliste juhiste jaoks käitumisalaste arusaamade rakendamiseks valitsuses.
• Behavioral Insights Team, EAST: Four Simple Ways to Apply Behavioral Insights, 2014 (läbi vaadatud 2024), praktikute raamistiku jaoks, mida kõige laiemalt konkreetse tõuke kavandamiseks kasutatakse.
• Maailmapank, World Development Report 2015: Mind, Society, and Behavior, Maailmapank, 2015, käitumisalaste arusaamade arengumajandusliku rakenduse jaoks kaugemal kõrge sissetulekuga riikide kontekstidest.

Viited

1. Behavioral economics — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Behavioral_economics
2. Cognitive bias — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Cognitive_bias
3. Daniel Kahneman — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Daniel_Kahneman
4. Amos Tversky — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Amos_Tversky
5. Thinking, Fast and Slow — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Thinking,_Fast_and_Slow
6. Richard Thaler — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Richard_Thaler
7. Cass Sunstein — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Cass_Sunstein
8. Nudge theory — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Nudge_theory
9. Choice architecture — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Choice_architecture
10. Libertarian paternalism — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Libertarian_paternalism
11. Behavioral Insights Team — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Behavioural_Insights_Team
12. Replication crisis — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Replication_crisis
13. Nudge: The Final Edition — Richard H. Thaler and Cass R. Sunstein, Yale University Press — https://yalebooks.yale.edu/book/9780300262285/nudge/
14. Judgment under Uncertainty: Heuristics and Biases — Amos Tversky and Daniel Kahneman, Science — https://doi.org/10.1126/science.185.4157.1124
15. Tools and Ethics for Applied Behavioral Insights: The BASIC Toolkit — OECD — https://www.oecd.org/en/publications/tools-and-ethics-for-applied-behavioral-insights-the-basic-toolkit_9ea76a8f-en.html
16. EAST: Four Simple Ways to Apply Behavioral Insights — Behavioral Insights Team — https://www.bi.team/publications/east-four-simple-ways-to-apply-behavioral-insights/
17. World Development Report 2015: Mind, Society, and Behavior — The World Bank — https://www.worldbank.org/en/publication/wdr2015