Teema 4.4 — Sotsiaalmeedia, väärinfo ja avalik kommunikatsioon

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Enamiku kahekümnenda sajandi vältel moodustasid valitsusasutus, riiklik ringhääling või käputäis väljakujunenud ajalehti ühise autoriteetse kanali: üks versioon sündmustest jõudis enamiku kodanikeni väikese arvu väravahoidjate kaudu (vt allpool viidatud Vikipeedia artiklit kommunikatsiooni väravahoidmise kohta). See kord on möödas. Kodanikud puutuvad nüüd avaliku teabega kokku kuulujuttude, satiiri, reklaami ja tahtliku valega samas sotsiaalmeedia voos, sageli allikatest, millel pole toimetuslikku vastutust ega kohustust viga parandada. Avalik organ, kellel varem oli vaja ainult pressiteadet välja anda, võistleb nüüd tähelepanu pärast keskkonnas, mida ta ei oma ja ei saa modereerida.

See on avaliku väärtuse jaoks oluline, sest Mark Moore'i strateegiline kolmnurk käsitleb legitiimsust ja toetust kui üht kolmest jalast, mida organisatsioon vajab väärtuspakkumise ja tegevussuutlikkuse kõrval (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus). Kommunikatsiooni kaudu saab volitav keskkond teada, mida institutsioon teeb ja miks, ning samuti selle kaudu õpib see keskkond selles kahtlema. Kui valed väited vaktsiini ohutuse, valimiste terviklikkuse või üleujutushoiatuse täpsuse kohta levivad kiiremini kui ametlik parandus, on operatiivne kahju mõõdetav: madalam vaktsineerimiskatvus, madalam evakueerimiskorralduste järgimine ja kõrgemad kulud faktide taastamiseks, mida varem peeti iseenesestmõistetavaks. Kommunikatsiooni ebaõnnestumine ei ole maineprobleem avaliku väärtuse loomise tegeliku töö kõrval; killustunud meediakeskkonnas on see muutunud osaks tegelikust tööst.

Panused on asümmeetrilised. Vale väide saab kirjutada ja avaldada sekunditega; institutsionaalne parandus nõuab tavaliselt kooskõlastust, õiguslikku ülevaatust ja kommunikatsiooni kinnitust enne, kui see sama auditooriumini jõuab – selleks ajaks on vale väide sageli muutunud sündmuste tuttavamaks versiooniks. Avaliku ja sotsiaalsektori juhid, kes käsitlevad kommunikatsiooni poliitikakavandamise järelmõttena, loovutavad praktikas oma otsuste esimese ja sageli püsivaima ülevaate sellele, kes liigub kiiremini.

Põhimõisted

Meedia killustumine kirjeldab nihet väikesest arvust jagatud, kõrge usaldusega kanalitest suure hulga konkureerivate, algoritmiliselt kureeritud kanaliteni, millest igaüks näitab erinevale kodanikule erinevat versiooni avalikust elust. Killustumine nõrgendab väravahoidmise funktsiooni, mis varem filtreeris väiteid täpsuse osas enne avaldamist, ja asendab selle platvormide järjestamissüsteemidega, mis on optimeeritud kaasatuse, mitte tõepärasuse jaoks.

Väärinfo on vale või eksitav teave, mida jagatakse ilma petmise kavatsuseta – kodanik, kes jagab heas usus aegunud statistikat, levitab väärinfot. Desinformatsioon on vale või eksitav teave, mis on tahtlikult loodud või levitatud petmiseks poliitilise, rahalise või strateegilise kasu nimel; erinevus seisneb täielikult kavatsuses, mitte sisus endas, mistõttu võib sama vale väide alata ühe allika desinformatsioonina ja levida edasi väärinfona paljude teiste poolt. Lähedane mõiste, pahatahtlik teave (malinformation), kirjeldab teavet, mis on faktiliselt täpne, kuid mida kasutatakse kontekstist väljas kahju tekitamiseks (näiteks tõeline dokument, mis lekitatakse eksitamiseks, mitte teavitamiseks); seda tasub nimetada, sest ametlik faktikontroll, mis on ehitatud ainult valede tabamiseks, jätab selle märkamata.

Infodeemia – termin, mille Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), ÜRO rahvusvahelise rahvatervise amet, COVID-19 pandeemia ajal omaks võttis ja formaliseeris – on liigne hulk teavet, nii täpset kui ka ebatäpset, mis muudab inimestel raskeks leida usaldusväärset juhist siis, kui seda vaja on. Infodeemia juhtimine käsitleb teabe mahtu ja kiirust ise, mitte ainult selle tõeväärtust, kui rahvatervise ja avaliku turvalisuse muutujat, mida institutsioonid saavad jälgida ja millele reageerida.

Kajakamber on keskkond, kus inimene puutub peamiselt kokku teabega, mis kinnitab seisukohti, mida ta juba omab, tavaliselt inimeste kaudu, keda ta jälgida valib; filtrimull on sellega seotud, kuid erinev mõju, kus platvormi enda soovitusalgoritm kitsendab seda, mida inimene näeb, ilma et ta seda valiks. Mõlemad vähendavad kodaniku kokkupuudet parandusega, kuid erinevatel põhjustel – üks sotsiaalne, teine tehniline – ja nõuavad seetõttu erinevaid vastuseid.

Eelpuhastus ehk prebunking, mis põhineb vaktsineerimisteoorial, on praktika, mille puhul inimesi tutvustatakse eksitava argumendi või võtte nõrgestatud, ennetava versiooniga enne tegeliku kohtamist, nii et nad ehitavad selle vastu eelnevalt vastupanu – kommunikatsiooni vaste vaktsiinile, vastandina ümberlükkamisele (debunking), mis parandab vale pärast seda, kui see on juba levinud ja osa kahju juba teinud. Meediapädevus on laiem, pikema horisondiga suutlikkus teavet olenemata allikast leida, hinnata ja kriitiliselt analüüsida, millele nii prebunking-harjutused kui ka platvormispetsiifilised parandused tuginevad, eeldades, et kodanikel see juba mingil määral on.

Kriisikommunikatsioon on praktika kiiresti, ausalt ja järjepidevalt suhtlemiseks siis, kui hädaolukord areneb ja faktid on veel puudulikud; see on üks lõng laiemast hädaolukorra ja vastupidavuse juhtimise distsipliinist (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine), kuid seda käsitletakse siin spetsiaalselt kommunikatsiooniprobleemina: mida öelda, millise kanali kaudu ja kui kiiresti, kui institutsioonil pole veel kõiki vastuseid.

Legitiimsus on politoloogilises mõttes avalikkuse tunnustus võimu õigusele valitseda või olla usutud, sõltumata sellest, kas iga selle tegevus on populaarne. Väärinfo ja desinformatsioon kahjustavad legitiimsust mitte peamiselt ühe argumendi võitmisega, vaid kumulatiivselt õpetades kodanikke, et ametlikele allikatele ei saa loota kui esimestele, kiiretele või täielikele – sama usaldusdefitsiit, mida selles osas pikemalt mujal käsitletakse (vt Teema 4.2 — Usaldus valitsuse vastu ja kodanikuosalus).

Parimad tavad

Avaldage esmalt omatud kanalite kaudu ja käsitlege platvorme levitamisena, mitte kirjena. Hoidke veebisaiti, postiloendit või muud kanalit, mida institutsioon täielikult kontrollib, mis tahes avalduse autoriteetse versioonina, ja linkige iga platvormipostitus sellele tagasi, nii et kodanikul, kes tahab väidet kontrollida, on kuhugi stabiilsesse kohta minna.
Eelpuhastage valed, mida te juba ette näete. Enne valimisi, vaktsineerimiskampaaniat või tormihooaega tuvastage kaks-kolm valenarratiivi, mis tõenäoliselt kordub, ja avaldage eelnevalt lühike, lihtsas keeles selgitus manipuleerimistehnika kohta, selle asemel et oodata ja reageerida igale üksikule väitele selle ilmnemisel.
Komplekteerige reaalajas kuulamisfunktsioon otseste sündmuste ajaks. Määrake nimetatud isik või väike meeskond jälgima, mis kriisi või suure teadaande ajal tegelikult ringleb, nii et kommunikatsioonijuhtkond reageerib kuulujuttudele, mida kodanikud tegelikult näevad, mitte neile, mille levikut institutsioon eeldab.
Seadke avalik, püsiv paranduste protokoll ja kasutage seda järjepidevalt. Otsustage ette, kes saab parandust kinnitada ja kui kiiresti, avaldage parandused samas vormis ja samades kanalites kui algne väide ning vältige äärmusliku vale võimendamist, parandades seda nii silmapaistvalt, et paranduse näeb rohkem inimesi, kui algse väite kunagi nägid.
Ehitage üks jagatud tegevuspilt kõigi sündmusega seotud asutuste vahel. Kui mitu avalikku organit suhtleb sama kriisi kohta, leppige kokku üks faktide kogum ja üks pressiesindajate struktuur enne esimese avalduse väljaminekut, nii et kodanikud ei saaks vastuolulist teavet asutustelt, mis on praktikas samas meeskonnas (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine).
Investeerige meediapädevusse kui taristusse, mitte kampaaniasse. Rahastage meediapädevuse tööd – koolides, raamatukogudes ja kogukonnaorganisatsioonides – mitmeaastaselt, sest allika hindamise oskus on püsiv kodanikuvõime, mida üksik hooajaline kampaania paigaldada ei suuda.
Kohtuge kodanikega platvormidel, mida nad tegelikult kasutavad, mitte seal, mida institutsioon eelistab. Jälgige, kus auditoorium, milleni institutsioon kõige enam jõuda vajab – vanuse, keele või piirkonna järgi –, tegelikult aega veedab, ja ressursseerige kommunikatsioon sinna, selle asemel et vaikimisi valida kanal, mida kommunikatsioonimeeskonnal on kõige lihtsam hallata.
Eraldage vale parandusest piisavalt selgelt, et parandus on see, mida inimesed mäletavad. Öelge täpne fakt esmalt ja kõige silmapaistvamalt, nimetage vale ainult lühidalt ja selgelt valena ning korrake täpset fakti uuesti lõpus, nii et üle pilgutav lugeja ei jää müüdiga sõnumi kõige meeldejäävama osana.
Töötage läbi kohalikult ja kogukondlikult usaldatud sõnumi edastajate, mitte ainult ametlike pressiesindajate. Kogukonnajuhid, kohalikud arstid, usujuhid ja kogukonnaorganisatsioonid kannavad sageli konkreetse auditooriumi seas rohkem igapäevast usaldust kui riiklik asutus ning nende kaudu koos edastatud sõnum liigub tavaliselt kaugemale ja seda usutakse kergemini.
Mõõtke uskumuse muutust ja käitumist, mitte ainult ulatust. Jälgige, kas parandav kampaania tegelikult nihutas seda, mida valimiga auditoorium usub või kuidas nad tegutsevad – vaktsineerimise osalus, evakueerimise järgimine, valijaregistreerimise täpsus –, mitte ainult seda, kui paljud seda nägid või jagasid, sest suur ulatus ilma uskumuse muutuseta on raisatud eelarve.
Avaldage vaidlustatud väite taga olevad andmed ja metoodika, mitte ainult järeldus. Kui statistikat vaidlustatakse, teeb andmete ja selle taga oleva meetodi avaldamine vormis, mida tehniliselt kirjaoskaja ajakirjanik või kodanik saab kontrollida, pikaajalise maine heaks rohkem tööd kui järelduse valjemini kordamine.
Harjutage kriisikommunikatsiooni plaani inimestega, kes seda tegelikult kasutavad, enne tegelikku kriisi. Ainult paberil testitud kommunikatsiooniplaan laguneb usaldusväärselt otsese sündmuse ajasurve all; realistliku simulatsiooniga, sealhulgas väärinfo süstimisega, harjutatud plaan toob lüngad esile, kuni neid on veel odav parandada.

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Kas meil on kanal, mida kodanikud usaldaksid kiire valeväite ees, ja kas me teame, kui paljud meie enda kodanikest seda tegelikult kasutavad? Paljud avalikud organid eeldavad, et nende veebisait või ametlik sotsiaalmeedia konto on vaikimisi allikas, mida kodanikud kontrollivad, kuid kasutusandmed näitavad sageli palju väiksemat ulatust, kui eeldatud, koondunud juba kaasatud auditooriumisse. Kui vale väide teie organisatsiooni otsuste kohta homme viirusena levima läheks, arutage ausalt, kui paljud mõjutatud inimestest näeksid teie parandust esimese tunni jooksul, millise kanali kaudu ja millises keeles. Kus vastus on „mitte paljud", peaks meeskond käsitlema kanali ehitamist lõpetamata taristuna, mitte eeldama, et see juba olemas on. Sellele küsimusele on parim vastata tegeliku analüütikaga, mitte eeldusega.

Milline on meie prebunking-programm väärinfo jaoks, mida me juba ette näeme, ja kes seda omab? Enamik institutsioone suudab nimetada kaks-kolm valenarratiivi, mis tõenäoliselt kordub nende järgmiste valimiste, terviseala kampaania või taristuotsuse ümber, kuid vähestel on püsiv, ressursseeritud prebunking-pingutus, mitte ühekordne kampaania. Arutage, millised ettearvatavad valed on järgmise 12 kuu jooksul tulemas ja kas keegi omab selgesõnalist vastutust, eelarvet ja kinnitusvolitust neid praegu, enne levikut, eelpuhastada. Kaaluge ka, kas teie organisatsioonil on sisemine ekspertiis prebunking-sõnumi hästi kavandamiseks, kuna halvasti kavandatu võib tagasilöögi anda, korrates valet rohkem kui parandust. Kui keegi seda täna ei oma, otsustage ruumis, kes hakkab.

Kui kiiresti saame parandust anda ja kellel on volitus seda väljaspool tööaega kinnitada? Paljud paranduste protokollid eksisteerivad paberil, kuid kukuvad kokku esimesel korral, kui vale väide levib nädalavahetusel või öösel, sest kinnitus on kellegi käes, kes on kättesaamatu. Käige meeskonnana läbi, mis täpselt juhtub hetkest, kui keegi teie töötajatest esimest korda viirusliku vale näeb, kuni hetkeni, kui parandus avaldatakse, nimetades iga kinnitusetapi ja iga kaasatud isiku. Tuvastage üksik kõige aeglasem samm ja arutage, kas seda saab ajakriitiliste juhtumite jaoks eelnevalt delegeerida. Protokoll, mida keegi pole ajasurve all testinud, ei ole veel tõeline suutlikkus.

Kuidas me jõuame kodanikeni, kes ei jälgi meid üheski platvormis ja ei loe kohalikke uudiseid? Igal institutsioonil on auditoorium, milleni on struktuurselt raske otse jõuda – sageli inimesed, kellel on kõige vähem aega, kõige vähem usaldust institutsioonide vastu või erinev emakeel – ning väärinfo jõuab nendeni sama lihtsalt kui kõigi teisteni. Arutage, kes see auditoorium konkreetselt teie organisatsiooni jaoks on ja millised mittedigitaalsed või kogukonna vahendatud kanalid (kogukonnaorganisatsioon, kohalik apteek, usujuht, töökoht) võiksid nendeni jõuda, kus teie enda kanalid ei suuda. Kaaluge, kas praegune eelarve kajastab selle auditooriumini jõudmise raskust või lihtsalt selle auditooriumi, kellega teil juba side on, kättesaadavuse lihtsust.

Mida me tegelikult teame sellest, miks kodanikud meid ei usalda, ja kas meie kommunikatsioonistrateegia käsitleb seda põhjust või ainult selle sümptomeid? Usaldusdefitsiitidel on konkreetsed, jälgitavad põhjused – varasem murtud lubadus, aeglane kriisireageerimine, poliitika, mis kogukonna nähtavalt maha jättis – ning kommunikatsioon, mis on ehitatud põhjust mõistmata, käsitleb sageli vale probleemi (vt Teema 4.2 — Usaldus valitsuse vastu ja kodanikuosalus). Arutage, millised tõendid teil on usaldamatuse konkreetsete allikate kohta teie teeninduspiirkonnas, vastandina üldisele eeldusele, et „inimesed ei usalda valitsust". Kaaluge, kas teie kommunikatsiooniplaan on kavandatud usalduse taastamiseks konkreetses valdkonnas, kus see kaotati, või on see üldine sõnumiharjutus, mida kõikjal võrdselt rakendatakse. Kommunikatsioon ei saa parandada usaldusprobleemi, mida pole õigesti diagnoositud.

Kuidas me teame, kas meie meediapädevuse investeering tegelikult töötab? Meediapädevuse rahastust on lihtne välja kuulutada ja raske hinnata ning paljud programmid jooksevad aastaid ilma tõenditeta selle kohta, kas osalejate võime teavet hinnata on tegelikult muutunud. Arutage, milline hindamismeetod, kui üldse, teie meediapädevuse töö jaoks praegu olemas on ja kas see mõõdab uskumuse ja käitumise muutust või ainult osalemist ja rahulolu. Kaaluge, kas programm tuleks ümber kavandada testitava väite ümber, nagu parem täpsus manipuleeriva sisu tuvastamisel, mitte üldise püüdluse ümber. Hindamata meediapädevuse programm on uskumus, mitte veel fakt.

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Keskmise suurusega rannikumaakonna valitsuse rahvatervise direktoraat sai reede hilisel pärastlõunal laboratoorsed tulemused, mis näitasid kõrgenenud bakteriaalset saastet ühes munitsipaalveevarustuse osas, mis teenindas umbes nelikümmend tuhat elanikku. Enne kui direktoraat oli jõudnud ettevaatusabinõuna keeva vee teate koostamise lõpetada, oli elaniku postitus, mis väitis, et vesi on „mürgitatud" ja ametnikud „varjavad seda", juba mitu tuhat korda jagatud piirkondlikus sotsiaalmeedia grupis, segades täpset aluseks olevat muret ebatäpse ja hirmuäratavama põhjuse ülevaatega.

Direktoraadi kommunikatsioonijuht, kes oli kaksteist kuud varem viinud läbi lauaõppuse täpselt selle stsenaariumi kohta, aktiveeris eelnevalt kokku lepitud protokolli, mitte ei alustanud nullist. Üks pressiesindaja nimetati kolmekümne minutiga, vältides vastuolulisi avaldusi, mis olid eelmisel aastal mitteseotud intsidendi ajal avalikku usaldust kahjustanud. Direktoraat avaldas keeva vee teate üheaegselt oma veebisaidil, tekstiteatega registreeritud elanikele ja lihtsas keeles sotsiaalmeedia postitusena, mis nimetas viirusliku väite otse, parandas konkreetse ebatäpsuse (saaste oli puhastusprotsessi viga, mitte tahtlik) ja ütles selgelt, mis jäi teadmata, sealhulgas teate eeldatav kestus.

Tunnistades, et selle enda jälgijaskond sotsiaalmeedias jõudis ainult murdosa mõjutatud elanikest, võttis direktoraat ühendust ka kolme kogukonnaorganisatsiooni ja kahe kohaliku apteegiga, kellega ta oli eelmisel aastal prebunking-harjutuse ajal suhted ehitanud, paludes neil jagada samu põhifakte oma sõnadega. Nelja tunni jooksul viitasid maakonna andmed, et rohkem elanikke oli näinud parandatud teadet kogukonnakanali kui maakonna enda kontode kaudu. Lühike järelteade päev hiljem, kui puhastusviga oli kõrvaldatud, kasutas jälle samu kanaleid ja nimetas jälle, mis jäi ettevaatusabinõuks, mitte kinnitatuks.

Hilisem sisemine ülevaade omistas kolmele konkreetsele valikule mainekahju piiramise: eelnevalt kokku lepitud ühe pressiesindaja protokoll, otsus nimetada ja parandada vale „tahtliku mürgitamise" väide otse, selle eiramise asemel, ja toetumine kogukonna sõnumi edastajatele, keda direktoraadil ei olnud vaja kriisi ajal nullist ehitada. Ülevaade märkis ka tõelist lünka: direktoraadil ei olnud samaväärseid suhteid maakonna teises kõige enam räägitud keeles ja parandatud teade jõudis sellesse kogukonda umbes päev hiljem kui kõigisse teistesse. See stsenaarium on illustratiivne ega kirjelda ühegi tegeliku jurisdiktsiooni veesüsteemi, asutust ega intsidenti.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohaliku omavalitsuse kommunikatsioon toimib mastaabis, kus usaldus on kõige isiklikum ja kõige habras: elaniku arvamuse kogu institutsiooni kohta kujundab sageli üks suhtlus ühe kohaliku teenusega. Kohalikel organitel on tavaliselt palju väiksemad kommunikatsioonimeeskonnad ja eelarved kui riiklikel, mis teeb suhted kogukonnaorganisatsioonide, kohaliku meedia ja mitteametlike kogukonnajuhtidega ebaproportsionaalselt väärtuslikuks, kuna need laiendavad ulatust, mida institutsioon otse osta ei saa. Vastav risk on see, et väike meeskond ilma pühendatud jälgimissuutlikkuseta saab sageli viimasena teada, et vale väide kohapeal levib, just seal, kus see võib teha kõige vahetumat kahju ohutusteate või teenusemuutuse järgimisele.

Riigivalitsus

Riigivalitsus on ajalooliselt tuginenud väikesele arvule riiklikest ringhäälingutest ja ajalehtedest kui de facto jagatud kanalile ning selle korra kadumine on olnud kõigist sektoritest kõige nähtavam, eriti vaidlustatud valimiste ja rahvatervise hädaolukordade ajal. Riiklikud organid on ka koordineeritud, piiriüleste desinformatsioonikampaaniate sagedaseim sihtmärk, mida Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) – valitsustevaheline organ, mille kolmekümne kaheksa liikmesriiki koordineerivad majandus- ja avaliku halduse poliitikat – on dokumenteerinud kasvava ohuna demokraatlikele infoökosüsteemidele, erinevana igapäevasest väärinfost, mida iga institutsioon samuti haldama peab. Riigivalitsustel on üldiselt ressursid püsivate prebunking- ja meediapädevuse programmide ehitamiseks, kuid nad peavad kaitsma end teistsuguse riski eest: ametlikud paranduspüüdlused, mis näevad välja nagu poliitiline sõnumivahetus, kaotavad just selle erapooletuse, mis neid esmalt usaldusväärseks tegi.

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundusühingud ja valitsusvälised organisatsioonid (VVO-d) kannavad sageli avalikku usaldust, mis ületab valitsuse oma, eriti sellistes küsimustes nagu rahvatervis või humanitaarabi, mis teeb need väärtuslikeks kommunikatsioonipartneriteks, kuid ka sihtmärgiks desinformatsioonile, mis on kavandatud neid spetsiaalselt diskrediteerima. Sotsiaalsektori organisatsioonid suhtlevad tavaliselt palju väiksemate eelarvetega kui valitsusasutused, mis surub neid ulatuse saavutamisel ühele platvormile toetuma – struktuurne haavatavus, kui platvorm oma poliitikat või algoritmi muudab. Kuna suur osa sotsiaalsektori rahastusest on missiooni- või kampaaniaspetsiifiline, võib mittetulundusühingutel olla ka raske õigustada mitmeaastast, glamuurita investeeringut, mida meediapädevus ja prebunking nõuavad, kuna rahastajad eelistavad sageli toetada nähtavat programmi nähtamatu vastupidavuse ehitamise asemel.

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Mitmepoolsed organid seisavad silmitsi infodeemiaga, mis ei austa piire ega keeli, koordineerides parandavat teavet kümnete jurisdiktsioonide vahel, kus on erinevad õigusrežiimid kõne osas ja erinevad institutsionaalse usalduse tasemed. WHO infodeemia juhtimise töö, mis arenes välja COVID-19 pandeemia ajal, on selgeim näide mitmepoolsest institutsioonist, mis käsitleb teavet ennast, mitte ainult haiguse levikut, muutujana, mida ta peab aktiivselt jälgima ja haldama. Rahvusvahelised organid peavad navigeerima ka tõelises pinges, millega riiklikud ja kohalikud organid harva samas mastaabis kokku puutuvad: prebunking-uuringute ja paranduse metoodika jagamine globaalselt, austades samal ajal seda, et otsused selle üle, millist kõnet reguleerida, jäävad sobivalt riikliku suveräänsuse, mitte mitmepoolse mandaadi küsimuseks.

Levinud ebaõnnestumisviisid

Vaikuse lõks. Institutsioon, mis ootab täielike, kinnitatud faktideni enne midagi öelda, jätab teabevaakumi, mille kuulujutud ja valed väited kõigepealt täidavad; selleks ajaks, kui ametlik versioon saabub, võistleb see väljakujunenud narratiiviga, mitte ei kujunda seda. Kulu ei ole ainult aeglasem parandus, vaid püsiv tajumus, et institutsioon on kas aeglane või kõrvalepõikav, isegi kui see lõpuks räägib.

Ümberlükkamise jooksulint. Organisatsioon, kellel puudub prebunking-suutlikkus, kulutab kogu oma kommunikatsioonipingutuse igale uuele valele väitele eraldi reageerimisele, ei jõua kunagi mustrist ette ja kurnab oma kommunikatsioonitöötajad, vähendamata kunagi vastamist vajavate valede mahtu. Kuna väite ümberlükkamine võib tahtmatult suurendada selle tuttavlikkust ja ulatust, võib puhtalt reaktiivne hoiak jätta institutsiooni madalama panusega väidete puhul halvemasse seisu kui mitte midagi tegemine.

Ühe kanali sõltuvus. Institutsioon, mis ehitab kogu oma otse-kodanikuni kommunikatsioonisuutlikkuse ühe platvormi ümber, on eksponeeritud iga kord, kui see platvorm muudab oma algoritmi, modereerimispoliitikat või ligipääsutingimusi, millest ühtegi institutsioon ei kontrolli. See on korduvalt sundinud avalikke organeid ehitama auditooriumi uuesti peaaegu nullist ilma hoiatuseta, just siis, kui nad kõige rohkem usaldusväärset kanalit vajasid.

Andmeprügila. Toore andme või pika tehnilise ümberlükkamise avaldamine vastuseks viirusele valele rahuldab institutsiooni kalduvust olla põhjalik, kuid jõuab harva ja veenab harva auditooriumi, kes algset väidet nägi, sest peaaegu keegi ei loe pealkirjast kaugemale. Kulu on parandus, mis on tehniliselt täpne ja praktiliselt nähtamatu.

Äärmusliku väite üleparandamine. Valjult ja korduvalt reageerimine valele, mille auditoorium oli ainult väike, äärmuslik, võib seda võimendada auditooriumile, mis on mitu korda suurem kui see, mis algset väidet nägi – hästi dokumenteeritud risk väärinfo uuringutes. Kulu on enda põhjustatud levik täpselt sellest väitest, mida institutsioon püüdis ohjeldada.

Küpsusmudel

Alamdimensioon	Algatamine	Arendamine	Standardiseerimine	Haldamine	Orkestreerimine
Reaalajas kuulamine	Keegi ei jälgi, mis ringleb; institutsioon saab valedest väidetest teada kodanikelt või meediast	Üksikisik kontrollib mitteametlikult sotsiaalmeediat suurte sündmuste ajal	Nimetatud roll jälgib ringlevaid väiteid dokumenteeritud jälgimisnimekirja vastu	Kuulamisandmetest antakse juhtkonnale aru ja need käivitavad määratletud vastuse läve	Kuulamist jagatakse asutuste vahel ja kogukonnapartneritega, andes ühise varajase hoiatuse pildi
Prebunking ja vaktsineerimistavad	Prebunking-tegevust pole; kogu parandus on reaktiivne	Prebunking-i proovitakse ad hoc enne teadaolevat kõrge riskiga sündmust	Standardne prebunking-meetod on dokumenteeritud ja rakendatud ettearvatavatele narratiividele	Prebunking-sõnumeid testitakse ja mõõdetakse mõju osas uskumusele, mitte ainult ulatuse osas	Prebunking-sisu ja tõendeid jagatakse institutsioonide ja jurisdiktsioonide vahel, mis seisavad silmitsi samade narratiividega
Paranduse kiirus ja järjepidevus	Parandusi antakse ebajärjekindlalt, ilma määratletud kinnitusteeta	Paranduse protsess on olemas, kuid sõltub konkreetsete isikute kättesaadavusest	Dokumenteeritud paranduse protokoll määratleb kinnitajad ja vormingud, sealhulgas tööajavälise katte	Paranduse kiirust jälgitakse sihtmärgi vastu ja sellest antakse aru	Paranduse protokolle koordineeritakse kõigi jagatud sündmusega seotud asutuste vahel
Kanali ulatus ja usaldatud sõnumi edastajad	Institutsioon tugineb ainult oma ametlikele kanalitele	Mõned suhted on olemas kohaliku meedia või kogukonnarühmadega, ehitatud juhtumipõhiselt	Usaldatud sõnumi edastajate suhted on dokumenteeritud ja hooldatud kriiside vahel	Ulatust ametlike ja kogukonnakanalite kaudu mõõdetakse ja võrreldakse	Püsivat, mitmekeelset usaldatud sõnumi edastajate võrgustikku hooldatakse ja harjutatakse ühiselt
Meediapädevuse investeering	Meediapädevuse tegevust pole	Viiakse läbi ühekordne kampaania või sündmus	Meediapädevuse töö on korduv, eelarvestatud programm	Meediapädevuse tulemusi hinnatakse uskumuse ja käitumise muutuse osas	Meediapädevuse investeeringut koordineeritakse koolide, raamatukogude ja kodanikuühiskonna partneritega jagatud taristuna

Kontrollnimekiri

Nimetatud omatud kanal on olemas ja seda käsitletakse autoriteetse kirjena, iga platvormipostitus linkib sellele tagasi.
Kaks-kolm kõige ettearvatavamat valenarratiivi järgmiseks 12 kuuks on tuvastatud ja neile on määratud omanik.
Prebunking-sõnum on koostatud ja testitud vähemalt ühe ettearvatava narratiivi jaoks.
Paranduse protokoll on olemas kirjalikult, nimetades, kes saab parandust kinnitada, sealhulgas väljaspool tööaega.
Reaalajas kuulamisfunktsioon on määratud nimetatud isikule või meeskonnale suurte sündmuste ja teadaannete jaoks.
Suhted vähemalt kahe kogukonna usaldatud sõnumi edastajaga, mis katavad kohapeal räägitavad keeled, on dokumenteeritud ja hooldatud kriiside vahel.
Kriisikommunikatsiooni plaani on harjutatud realistliku simulatsiooniga viimase 12 kuu jooksul (vt Teema 3.12 — Kriisi-, hädaolukorra- ja vastupidavuse juhtimine).
Jagatud ühe pressiesindaja struktuur on kokku lepitud iga teise asutusega, kes tõenäoliselt samas sündmuses osaleb.
Meediapädevuse tööd rahastatakse mitmeaastase programmina, mitte ühe kampaaniana.
Hindamismeetod on olemas, mis mõõdab uskumuse või käitumise muutust, mitte ainult ulatust või näitamisi.
Mis tahes vaidlustatud avaliku väite taga olevad andmed saab avaldada määratletud ajapiirangu jooksul.
Kohaliku usaldamatuse konkreetsed, tõenditega tõestatud põhjused on tuvastatud, mitte eeldatud (vt Teema 4.2 — Usaldus valitsuse vastu ja kodanikuosalus).

Põhiallikad

Maailma Terviseorganisatsiooni infodeemia juhtimise programm, mis arenes välja COVID-19 pandeemia ajal, on kõige täielikumalt läbi töötatud näide avalikust institutsioonist, mis käsitleb teabe mahtu ja kiirust aktiivselt hallatava muutujana, mitte kriisi kõrvalnähuna. OECD teabe terviklikkuse töö, sealhulgas selle hinnang „Facts not Fakes" selle kohta, kuidas liikmesriikide valitsused desinformatsioonile reageerivad, toetab selle teema väiteid probleemi institutsionaalse ja piiriülese mõõtme kohta. Akadeemiline kirjandus vaktsineerimisteooria ja prebunking-i kohta, eriti uuringud, mis on seotud Jon Roozenbeeki, Sander van der Lindeni ja nende kaastöötajatega, toetab selle teema väiteid selle kohta, mida on kontrollitud uuringutes näidatud ehitavat vastupanu väärinfole enne selle levikut, vastandina selle parandamisele pärast.

Viited

Misinformation — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Misinformation
Disinformation — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Disinformation
Inoculation theory — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Inoculation_theory
Media literacy — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Media_literacy
Infodemic — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Infodemic
Echo chamber (media) — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Echo_chamber_(media)
Filter bubble — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Filter_bubble
Fake news — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Fake_news
Crisis communication — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Crisis_communication
Political legitimacy — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Legitimacy_(political)
Social media — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Social_media
Gatekeeping (communication) — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Gatekeeping_(communication)
Infodemic — World Health Organization — https://www.who.int/health-topics/infodemic
Facts not Fakes: Tackling Disinformation, Strengthening Information Integrity — OECD — https://www.oecd.org/en/publications/facts-not-fakes-tackling-disinformation-strengthening-information-integrity_d909ff7a-en.html
Prebunking interventions based on "inoculation" theory can reduce susceptibility to misinformation across cultures — Roozenbeek, van der Linden, and Nygren, Harvard Kennedy School Misinformation Review — https://misinforeview.hks.harvard.edu/article/global-vaccination-badnews/