Turutõrge ja riigitõrge

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Iga avaliku ja sotsiaalsektori juht seisab varem või hiljem silmitsi sama küsimuse versiooniga: kas seda teenust peaks pakkuma turg, valitsus, mittetulundusorganisatsioon või nende kolme segu? Küsimus saabub eelarvereana, hankeotsusena, erastamisettepanekuna või kampaanialubadusena „võtta tagasi kontroll" kommunaalteenuse üle, kuid selle all on alati sama valik selle kohta, kes peaks mida pakkuma ja miks.

Vastuse nimel konkureerivad kaks rivaalitsevat diagnoosi ja mõlemad on pooleldi õiged. Turutõrke diagnoos ütleb, et valitsus peaks sekkuma kõikjal, kus turud alatoodavad midagi, mida kodanikud hindavad – puhas õhk, vaktsineerimine, üleujutustõrje –, sest ükski eraostja ei suuda kogu kasu endale saada. Riigitõrke diagnoos ütleb, et kollektiivne pakkumine ei ole automaatne ravim, sest ametnikel ja regulaatoritel, kellelt paluti turgu parandada, on stiimuliprobleemid sama reaalsed kui turul. Juht, kes loeb ainult esimest poolt, muutub kriitikavabaks laienemise pooldajaks; see, kes loeb ainult teist, muutub kriitikavabaks erastajaks, eeldades, et iga avalik ebaõnnestumine tõestab turgude paremust isegi seal, kus aluseks olev hüve on selline, mida turud struktuuriliselt hinnastada ei suuda.

See teema annab teile mõlemad diagnoosid kõrvuti, sest ainult ühe hoidmine on kutsealane kohustus. See seab ka sisse ülejäänud 1. osa: strateegiline kolmnurk (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus) on tööriist pakkumisvaliku kaalumiseks, kui teate, millised ebaõnnestumised on mängus, ja hüvede taksonoomia (vt Teema 1.4 — Avalikud hüved, teeneshüved ja väärtuspluralism) nimetab täpselt, millise hüvega on tegemist, enne kui valite, kes seda peaks pakkuma.

Põhimõisted

Turutõrge on üldine termin reguleerimata erasektori vahetuse kohta, mis toodab tulemuse, mis ei ole turu enda standardite kohaselt tõhus – väärtus on loomata jäänud või ressursid on idealiseeritud konkurentsiturgu arvestades valesti jaotatud. See ei ole väide, et turud on üldiselt halvad, ainult et konkreetsed tingimused rikuvad mehhanismi, mis tavaliselt paneb need toimima.

Avalikud hüved on välistamatud (te ei saa takistada mittemaksjat neid tarbimast) ja mittekonkureerivad (ühe inimese tarbimine ei vähenda seda, mis kellelegi teisele jääb) – tänavavalgustus ja riigikaitse on õpikunäited. Kuna ükski eraettevõte ei saa mittemaksjatelt tasu võtta, alapakuvad erasektori turud neid hüvesid süstemaatiliselt, mis on klassikaline põhjus maksudest rahastatud pakkumiseks.

Välismõjud on tegevuse kulud või kasud, mis langevad isikutele, kes ei ole neid põhjustava tehingu pooled: tehas, mis reostab jõge, panustab kulu allavoolu kasutajatele, kes ei maksnud midagi, samal ajal kui vaktsineeritud inimene annab kasu kõigile, kelle nakkusrisk väheneb. Omapäi jäetuna toodavad turud üle negatiivsete välismõjudega tegevusi ja alatoodavad positiivsete välismõjudega tegevusi.

Infoasümmeetria tekib, kui tehingu ühel poolel on oluliselt rohkem teadmisi kui teisel – kasutatud autode müüja teab auto ajaloost rohkem kui ostja, patsient teab oma diagnoosist vähem kui tema kliinik. Käsitlemata jättes võib see vallandada kahjuliku valiku (kindlustuspoolis jäävad alles ainult halvimad riskid, kui preemiad tõusevad) või moraalse riski (riskist kaitstud pool võtab seda rohkem), millest kumbki võib turu kahandada või kokku kukutada, mitte lihtsalt valesti hinnastada.

Loomulik monopol eksisteerib seal, kus tööstusharu püsikulud on nii suured võrreldes ühe lisaklienti teenindamise kuluga, et üks pakkuja saab kogu turu rahuldada odavamalt, kui konkurendid suudaksid – veetorustikud ja elektriülekanne on levinud näited, kuna torude või juhtmete dubleerimine raiskaks ressursse. Turuvõim on üldine juhtum, mille äärmuslik versioon on loomulik monopol: ettevõtte võime tõsta hinda või piirata toodangut üle konkurentsitaseme ilma kõiki oma kliente kaotamata.

Riigitõrge on peegelpildi mõiste: sekkumine, mille eesmärk oli turutõrget parandada, jätab selle asemel ressursid halvemini jaotatuks kui vigane turg, mille ta asendas. Seda uuritakse avaliku valiku teooria all, majandusteaduse haru, mis rakendab sama omakasupüüdliku, ratsionaalse osaleja eeldust valijatele, poliitikutele ja bürokraatidele, mida tavapärane majandusteadus rakendab tarbijatele ja ettevõtetele, loobudes vanemast ideest ametnikest kui avalike huvide erapooletutest hoidjatest.

Rendiotsimine on sissetuleku taotlemine reeglite või jaotuse manipuleerimise kaudu, mitte millegi väärtusliku tootmise kaudu – kaitsetolli, litsentsi või subsiidiumi nimel lobitöö on rendiotsimine, kus pingutus hõivab olemasoleva väärtuse, selle asemel et luua uut väärtust. Regulatiivne hõivatus on selle spetsiifiline, kahjulik vorm: tööstusharu kontrollimiseks loodud regulaator hakkab selle asemel teenima selle tööstusharu huve, tavaliselt ekspertiisi jagamise, töölevõtmisjärgsete väljavaadete ja asümmeetrilise lobitöö kaudu, mitte avatud korruptsiooni kaudu.

X-ebatõhusus, majandusteadlase Harvey Leibensteini loodud termin, nimetab sisemist lõtku – ülemäärane personal, nõrk kulude distsipliin, madal pingutus –, mis hiilib igasse organisatsiooni, mis on konkurentsisurve eest isoleeritud, olgu see monopoolne ettevõte või monopoolne avalik amet. Peamise ja agendi probleem kirjeldab lõhet, mis avaneb alati, kui üks pool (agent) tegutseb teise (peamise) nimel, kuid tal on erinevad huvid ja parem teave: kodanikud delegeerivad poliitikutele, kes delegeerivad bürokraatidele, iga lüli lisab teavet, mida peamine ei suuda täielikult jälgida. William A. Niskanen modelleeris ametijuhte eelarvet maksimeerijatena, kelle stiimulid suruvad suuremate eelarvete poole, kui avalik huvi õigustaks, kuna seadusandjad ei suuda hõlpsalt jälgida bürokraatia tegelikke kulusid.

Parimad tavad

1. Nimetage konkreetne turutõrge enne, kui nimetate abinõu. Öelge, kas teil on tegemist avaliku hüve, välismõju, infoasümmeetria, loomuliku monopoli või tavalise turuvõimuga, sest igaüks eeldab erinevat lahendust – subsiidium, maks, avalikustamise reegel, hinnaregulatsioon ja konkurentsipoliitika ei ole omavahel asendatavad.
2. Käsitlege riigitõrget diagnoosina, mitte solvanguna. Rendiotsimine, hõivatus ja X-ebatõhusus on konkreetsed, jälgitavad mustrid konkreetsete põhjustega; selgitage välja, milline neist, kui üldse, on tegelikult olemas, enne kui eeldate, et reform tähendab lihtsalt organisatsiooni kahandamist.
3. Sobitage instrument ebaõnnestumisega, mitte oma organisatsiooni vaikimisi hoiakuga. Amet, mis alati reguleerib, alati allhangib või alati toob teenused ettevõttesiseselt, optimeerib harjumuse, mitte enda ees seisva ebaõnnestumise jaoks.
4. Kus loomulikku monopoli ei saa vältida, reguleerige või omage seda, kuid hoidke selle ümber olevad sisendite turud konkurentsivõimelised. Te harva suudate luua konkurentsi veetorustiku enda jaoks, kuid saate selle ehitavate, hooldavate või selle vastu arveldavate ettevõtete jaoks.
5. Eraldage rahastaja, regulaatori ja pakkuja rollid, kus iganes saate. Kõigi kolme kokkuvarisemine ühte organisse eemaldab sisemised kontrollid, mis muidu tooksid rendiotsimise või hõivatuse esile enne, kui see juurdub.
6. Andke turuväliste väljundite jaoks selgesõnaline väärtuse mõõt ja kasutage võrdlusaluseid, et asendada puuduvat konkurentsisurvet. Turuhinna puudumisel pole ametil automaatset distsipliini X-ebatõhususe vastu; konstrueeritud ühikukulu või tulemusmõõt, mida võrreldakse sarnaste pakkujatega, taastab osa sellest distsipliinist.
7. Avaldage, keda regulaator kohtab ja millal, sama rutiinselt kui selle otsuseid. Hõivatus areneb tavaliselt järk-järgult ja seaduslikult, teabeeelise ja „pöördukse" töötajate liikumise kaudu, nii et kontaktide läbipaistvus on odavam kui korruptsiooniuurimine tagantjärele.
8. Ehitage lõppemis- või läbivaatamisklausel igasse turutõrkega õigustatud sekkumisse. Tingimus, mis seda õigustas, võib muutuda; ühe kümnendi probleemi parandamiseks antud võim ei tohiks vaikselt muutuda püsivaks õiguseks.
9. Suunake mis tahes rent, mida pakkumine tegelikult loob, tagasi avalikkusele, mitte teeskle, et seda pole olemas. Litsents või kontsessioon, mis loob nappuseväärtuse, peaks selle väärtuse haarama oksjoni või tasu kaudu, mitte jätma ootamatuks kasuks sellele, kes seda hoiab.
10. Kaaluge tegevussuutlikkust koos legitiimsuse ja väärtusega enne pakkuja üle otsustamist ning vaadake see piir kindla tsükli järgi uuesti üle. Abinõu, mis näeb turutõrke/riigitõrke arvepidamises õige välja, kuid mida teie organisatsioon ei suuda pakkuda, ei ole tõeline valik ning skandaali ootamine ülevaatuse käivitamiseks garanteerib, et see toimub halvimates tingimustes (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus).

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Milline konkreetne turutõrge, kui üldse, õigustab meie osalemist selles teenuses? Käige läbi taksonoomia – avalik hüve, välismõju, infoasümmeetria, loomulik monopol, turuvõim – ja olge aus, kui ükski selgelt ei kehti. Ebamäärased viited „turutõrkele" üldiselt ei ole diagnoos; need on viis seda vältida. Kui teie organisatsioon pakub midagi, mida konkurentsiturg suudaks täiuslikult pakkuda, peab õigustus tulema mujalt, näiteks võrdsusest, ja peaksite seda selgelt ütlema, selle asemel et haarata argumendi järele, mis ei sobi. Kirjutage diagnoos üles enne järgmist eelarvevooru, et meeskond vaidleks sama väite üle, mitte ei räägiks teineteisest mööda.

Kus meie enda organisatsioonis oleks eelarvet maksimeerival ametnikul kõige rohkem tegutsemisruumi? Niskaneni mudel eeldab, et bürokraatlikud juhid suruvad suuremate eelarvete ja töötajate arvu poole, sest seadusandjad ja juhatused ei suuda hõlpsalt kontrollida ameti tegelikke kulusid. Tuvastage, kus järelevalve on teie enda struktuuris kõige hõredam – tehniline funktsioon, mida teie juhatus ei saa sõltumatult hinnata, või programm ilma välise võrdlusaluseta. Küsige, millised tõendid, kui üldse, lõtku tegelikult esile tooksid, kui see seal oleks hiilinud, mitte eeldage, et head kavatsused on piisav kaitse. Kui keegi ei suuda vastata konkreetse mehhanismiga, käsitlege seda vaikust ennast järeldusena.

Kes reguleerib regulaatorit ja kuidas me teaksime, kui hõivatus hakkaks tekkima? Hõivatus harva kuulutab end korruptsioonina; see ilmneb aeglase triivina selles, kelle tõendeid kõige tugevamalt kaalutakse, kelle koosolekuid peetakse kõige sagedamini ja kelle töötajad liiguvad regulaatori ja reguleeritava vahel kõige kergemini. Ükski neist sammudest ei näi eraldi vaadates sobimatu, mis on täpselt põhjus, miks muster on ohtlik. Arutage, milliseid varajase hoiatuse näitajaid teie organisatsioon jälgib, kui üldse, ja kes väljaspool suhet on positsioonil märkama triivi enne, kui see muutub skandaaliks. Kui aus vastus on „mitte keegi", väärib see lünk parandamist.

Kui annaksime selle funktsiooni homme üle erasektori või mittetulundusliku pakkuja kätte, millist ebaõnnestumisviisi me millega vahetaksime? Iga pakkumisvalik vahetab ühe riskiprofiili teise vastu, mitte ei kõrvalda riski täielikult. Allhange võib lahendada X-ebatõhususe probleemi, tutvustades uut infoasümmeetriat, või vahetada hõivatuse riski loomuliku monopoli hinnariski vastu, kui on ainult üks usutav pakkuja. Kasutage seda küsimust, et sundida läbi võrreldav võrdlus, nimetades konkreetse ebaõnnestumise, mida eeldate kaotavat, ja selle, mida eeldate saavat, selle asemel et lasta vaatlemata eeldusel, et alternatiiv oleks tõrgeteta, vaidlustamata jääda.

Kas me mõõdame kulu või mõõdame väärtust? Turuhinna puudumisel on kerge vaikimisi jälgida, mida kulutatakse, mitte seda, mida saavutatakse, täpselt tingimus, mille korral X-ebatõhusus jääb aastaid avastamata. Stabiilne, tähelepanuta jääv kulumuster võib näida identne olenemata sellest, kas aluseks olev teenus on suurepärane või vaikselt halvenemas. Arutage, kas teie praegused mõõdikud tegelikult paljastaksid hiilivat lõtku, ja kui vastus on ebakindel, käsitlege selle võime ehitamist pakilisemana kui ühtegi üksikut eelarverida. Võrrelge oma vastust sellega, kuidas hinnataks tõelist turukonkurenti, hinna ja kvaliteedi põhjal koos, mitte ainult kulutuste põhjal.

Mida ei elaks legitiimsus ja toetus üle, isegi kui muu pakkuja tõhususjuhtum oleks õhukindel? Mõned abinõud, mis näevad turutõrke/riigitõrke analüüsis tõhusad välja, lükkaksid kodanikud või valitud esindajad siiski tagasi olenemata arvudest – näiteks armastatud kohaliku teenuse erastamine või funktsiooni allhange, mida kodanikud ootavad vormiriietuses avalike teenistujate täidetavat. Arutage, kus see joon teie organisatsiooni jaoks tegelikult asub, tuginedes tõenditele selle kohta, mida kodanikud on varem aktsepteerinud või tagasi lükanud, mitte juhtkonna enda oletusele. Küsige, kas juhtkond on selle piirangu suhtes aus või riietab selle vaikselt tehniliseks argumendiks, et vältida selle nimetamist poliitiliseks (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus).

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Northbridge on väljamõeldud rannikulinn umbes 240 000 elanikuga, mida siin kasutatakse üksnes teema mõistete illustreerimiseks. Aastakümneid korraldas selle majapidamisjäätmete ja taaskasutuse kogumist linna enda ehitus- ja korrashoiuosakond, õpikunäitelise turutõrke argumendi alusel: kogumismarsruudid moodustasid naabruskonna tasandil loomuliku monopoli, kogumata jäätmed tekitasid negatiivse välismõju (kahjurid, haigusrisk, ebaseaduslik prügimine), mida ükski majapidamine ei suutnud õigesti hinnastada, ja konkureerivad kogujad samadel tänavatel oleksid tähendanud dubleeritud veokimarsruute ilma tõhususe kasuta.

20 aasta pärast leidis uus linnavolikogu teenuse, mis ikka töötas, kuid oli vaikselt kalliks muutunud. Võrdlus sarnaste linnadega näitas, et Northbridge'i kulu kogutud tonni kohta oli umbes 40% üle mediaani, selle veokipark oli keskmisest vanem – X-ebatõhususe aeglane kogunemine, mille riski iga monopoolne pakkuja kannab, kui väline võrdlemine lakkab. Rahandusülevaade leidis ka teravama probleemi: ainus taaskasutuse töötlemise töövõtja, kellele leping oli antud üheksa aastat tagasi ilma uue hanketa, oli järk-järgult laiendanud linnale esitatavaid „saastumislisatasusid", ja töövõtja töötajatega samast väikesest erialasest võrgustikust pärit lepinguhaldurid olid iga tõusu vähese kontrolliga heaks kiitnud – kerge, kuid tõeline hõivatuse juhtum, milles polnud süüteo tunnust ja mis siiski maksis avalikkusele raha.

Selle asemel et käsitleda seda tõendina, et avalik pakkumine ise oli viga, jagas linn diagnoosi selle kaheks pooleks. Loomuliku monopoli ja välismõju argument kogumise avalikult korraldatuna hoidmise kasuks oli endiselt usaldusväärne: miski kuluületuste juures ei muutnud veokimarsruutide dubleerimise majandust ja reguleerimata erasektori turg looks tõenäoliselt sama välismõju riski väiksema hulga hoobadega parandamiseks. Ebaõnnestunud oli sisemine distsipliin, mitte pakkumisloogika. Vastus ühendas instrumendid: kogumine jäi linna enda käes, kuid vaidlustatavate elementide jaoks tutvustati kohustuslikku viieaastast uut hanget, loodi väline kulude võrdlusnõukogu, mis aruandis otse valitud volikogu liikmetele, ja töövõtjaga kohtumiste logid avaldati pärast seda, kui kohalikud ajakirjanikud küsisid, miks keegi polnud lisatasusid üle vaadanud. Ükski neist ei nõudnud avaliku pakkumisest loobumist; iga parandus oli suunatud konkreetsele riigitõrke mustrile, mis oli tekkinud.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohalikud omavalitsused on ebaproportsionaalselt loomuliku monopoli taristu – vesi, jäätmed, kohalikud teed, kohalik transiit – otsesed omanikud, sest torude või depoode dubleerimise majandus kehtib kõige tugevamalt naabruskonna tasandil. See lähedus kodanikele tähendab, et legitiimsuse ebaõnnestumised ilmnevad kiiresti ja isiklikult, kuid kohalik pakkujate turg on sageli õhuke, mis teeb vaidlustatavuse raskemaks, kui õpikuabinõu eeldab. Hõivatuse risk jookseb siin sagedamini läbi väikeste, tihedalt võrgustunud kohalike pakkujate kogukondade kui suurte riiklike lobitööoperatsioonide.

Riigivalitsus

Riigivalitsused seavad raamistiku – konkurentsiõigus, sektorireguleerimine, maksu- ja subsiidiumidisain –, mis on mõeldud turutõrke parandamiseks kogu majanduses, mis on ka põhjus, miks riigiametid on suurimate bürokraatiate ja teravaima Niskaneni-stiilis eelarvedünaamika koduks. Energia-, telekommunikatsiooni- või finantssektori regulaatorid on regulatiivse hõivatuse klassikaline keskkond, kuna keerulise tööstusharu reguleerimiseks vajalik ekspertiis on napp ja koondunud samadesse inimestesse, kes liiguvad regulaatori ja reguleeritava vahel. Riiklikud auditiasutused eksisteerivad suuresti selleks, et anda seadusandjale ja selle taga kodanikule sõltumatu kontroll agendi üle, kellele on delegeeritud kaalutlusõigus.

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundusühingud ja valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad sageli selleks, et täita hüvede lüngad, mida ei turg ega riik täielikult rahasta – turutõrke argument, mis on laiendatud veel ühe sammu võrra hüvedele, mida väärtustatakse kollektiivselt, kuid mida isegi valimisstiimulid ei rahasta usaldusväärselt. Kuid sektoril on oma versioon peamise ja agendi probleemist: rahastaja on analoogilises positsioonis kodanikust peamisega, kuid on sageli tarnest kaugemal kui valija valitsusest, ning juhatused võivad seista silmitsi sama infoasümmeetriaga rindetöötajate suhtes, millega seadusandjad seisavad silmitsi bürokraatiate suhtes. Missiooni triiv – organisatsioon teenib järk-järgult rahastajate prioriteete soodustatute vajaduste asemel – on selle sektori lähim hõivatuse analoog.

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Piiriülesed välismõjud – kliimamuutus, pandeemiline haigus, finantsnakkus – on turutõrked, mida ükski üksik suverään ei suuda üksi internaliseerida, mitmepoolsete institutsioonide standardne õigustus. Kuid riigitõrke analoog skaleerub kohmakalt: ükski üksik valijaskond ei toimi sekretariaadi üle lõppeva peamisena, liikmesriigid võivad institutsiooni reeglite piires oma rendiotsimist jätkata ja sama infoasümmeetria, mis laseb riiklikul bürokraatial seadusandjat üle trumbata, võib lasta rahvusvahelisel ametil üle trumbata rotatsiooniga esindajate nõukogu. Kuna väljumine ja hääl on selles mõõtkavas nõrgemad, kannavad läbipaistvus ja sõltumatu hindamine veelgi suuremat osa vastutuskoormast kui riiklikul tasandil.

Levinud ebaõnnestumisviisid

Diagnoos ideoloogia, mitte taksonoomia põhjal. Juht, kes on ette otsustanud, et turud töötavad alati või valitsus töötab alati, haarab selle ebaõnnestumise loo järele, mis sobib juba hoitud järeldusega, mitte ei kontrolli, milline ebaõnnestumine on tegelikult olemas. Kulu on abinõu, mis on suunatud millelegi, mis ei ole reaalne.

Hõivatus, mis on riietatud ekspertiisiks. Kuna keeruka tööstusharu reguleerimine nõuab inimesi, kes seda mõistavad, ja need inimesed tavaliselt tulevad sealt või lähevad sinna tööle, ei näe hõivatus harva korruptsioonina välja; see näeb välja nagu mõistlikult kõlav tehniline austus. Kulu kasvab aeglaselt, kuna reeglid hakkavad järjepidevalt eelistama tegutsejaid uute sisenejate või tarbijate ees.

Püsiv pilootprojekt. Turutõrke parandamiseks käivitatud programmi ei vaadata kunagi ametlikult üle lõppemistingimuse suhtes, mis seda õigustas, nii et see püsib inertsist kaua pärast seda, kui see tingimus on muutunud. Kulu on ressursid, mis on lukustatud abinõusse, mis on vaikselt lakanud probleemile vastamast.

Rendi väljavõtmine teenuse osutamise varjus. Töövõtja või kaitstud pakkuja laiendab järk-järgult seda, mille eest ta arveldab, kasutades pikaajalise suhte üleminekukulusid ja infoeelist, mitte ühtegi dramaatilist tegu. Kulu langeb sellele, kes lõpuks maksab, tavaliselt nähtamatult, hiilivate tasude kaudu, mitte pealkirjahinna tõusu kaudu.

Vastutuseta käeulatuse organ. Amet, mis loodi „sõltumatuna igapäevapoliitikast", võib triivida sõltumatuks vastutusest üldse, ilma et ükski peamine oleks positsioonil jälgima, kas selle prioriteedid ikka kajastavad avalikku huvi, mida see pidi teenima. Kulu on peamise ja agendi lõhe, mille sulgemise eest keegi ei vastuta.

Küpsusmudel

Kontrollnimekiri

• Nimetage iga teenuse taga olev konkreetne turutõrge (avalik hüve, välismõju, infoasümmeetria, loomulik monopol, turuvõim) või tunnistage, et ükski ei kehti.
• Tuvastage, kus Niskaneni-stiilis eelarvet maksimeeriv stiimul võiks teie organisatsioonis kontrollimatult toimida.
• Kinnitage, et rahastaja, regulaatori ja pakkuja rollid on struktuuriliselt eraldatud, kus võimalik.
• Võrrelge monopoolselt pakutavate teenuste kulu ja tulemusi sarnaste pakkujatega vähemalt kord aastas.
• Avaldage regulaatori ja tööstusharu kontaktilogid ning olulised lepingumuudatused.
• Kontrollige iga turutõrke sekkumist lõppemis- või läbivaatamisklausli suhtes ja kinnitage, et kuupäev pole möödunud.
• Testige, kas praegused mõõdikud tegelikult paljastaksid hiilivat X-ebatõhusust, mitte ainult stabiilseid kulutusi.
• Jälgige pakkumise loodud litsentsi või nappuseväärtust selle suhtes, kas selle rent haaratakse avalikkusele või jäetakse ootamatuks kasuks.
• Küsige iga kavandatud pakkujavahetuse puhul, millist konkreetset ebaõnnestumisriski millega vahetatakse.
• Kinnitage, et legitiimsust ja suutlikkust on kaalutud koos tõhususjuhtumiga, mitte selle poolt tühistatud.

Põhiallikad

Turutõrke taksonoomia tugineb neoklassikalise heaoluökonoomika traditsioonile, kõige otsesemalt Ronald Coase'i tööle välismõjude ja tehingukulude kohta. Riigitõrke ja avaliku valiku traditsioon tugineb James M. Buchanani ja Gordon Tullocki tööle põhiseadusliku ja kollektiivse valiku kohta ning William A. Niskaneni eelarvet maksimeeriva bürokraatia mudelile. Süntees, mis käsitleb mõlemat tõrkeviisi strateegilise otsuse sisenditena, mitte tehnilise viigimurdjana, järgib Mark H. Moore'i alusrajavat avaliku väärtuse tööd, mida täiendavad OECD ja Maailmapanga võrdlevad valitsemistõendid.

Viited

1. Market failure — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Market_failure
2. Government failure — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Government_failure
3. Public good (economics) — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Public_good_(economics)
4. Externality — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Externality
5. Information asymmetry — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Information_asymmetry
6. Natural monopoly — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Natural_monopoly
7. Public choice theory — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Public_choice_theory
8. Regulatory capture — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Regulatory_capture
9. Rent-seeking — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Rent-seeking
10. X-inefficiency — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/X-inefficiency
11. Principal–agent problem — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Principal%E2%80%93agent_problem
12. William A. Niskanen — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/William_A._Niskanen
13. The Problem of Social Cost — R. H. Coase, Journal of Law and Economics, Vol. 3 (1960), pp. 1–44, published by the University of Chicago Press — https://www.jstor.org/stable/724810
14. The Calculus of Consent: Logical Foundations of Constitutional Democracy — James M. Buchanan and Gordon Tullock, Liberty Fund (Econlib edition) — https://www.econlib.org/library/Buchanan/buchCv3.html
15. Bureaucracy and Representative Government — William A. Niskanen, Aldine, Atherton (1971) — https://archive.org/details/bureaucracyrepre0000nisk
16. Creating Public Value: Strategic Management in Government — Mark H. Moore, Harvard University Press (1995) — https://www.hup.harvard.edu/catalog.php?isbn=9780674175587
17. Worldwide Governance Indicators — World Bank — https://www.worldbank.org/en/publication/worldwide-governance-indicators
18. Government at a Glance 2025 — OECD — https://www.oecd.org/en/publications/2025/06/government-at-a-glance-2025_70e14c6c.html