Avalik poliitika ja poliitikatsükkel

Miks see avaliku väärtuse jaoks oluline on

Iga avaliku sektori juht pärib otsustusprotsessi, mis paistab kaugelt lihtsa torujuhtmena: probleem märgatakse, valikud kaalutakse, tehakse otsus, otsus viiakse ellu ja keegi kontrollib, kas see toimis. Praktikas ei ole märgatud probleem harva kõige tõsisem, lauale pandud valikud ei ole harva kogu olemasolev hulk ja tehtud valik võlgneb sageli sama palju sellele, millise ministri päevikus sel nädalal vahe oli, kui juhtumi teenetele. Mõistmine, miks korrastatud versioon on lihtsustus ja kus see laguneb, ei ole akadeemiline peenus; see laseb juhil ära tunda tõelise võimaluse tegutsemiseks, kui see ilmub, selle asemel et oodata protsessi, mis ei saabu kunagi kujul, mida diagramm lubab.

Avaliku väärtuse teooria käsitleb seda segadust kavandamispiirangu, mitte välja kavandatava ebaõnnestumisena. Poliitika legitiimsus ja toetus sõltuvad sellest, et see on läbinud protsessi, mida sidusrühmad tunnistavad õiglaseks, isegi kui protsess oli vaidlustatud ja mittelineaarne (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus). Poliitika tegevussuutlikkus tarnida sõltub valikutest, mis tehakse formuleerimise ja instrumendi kavandamise etapis, kaua enne rakendamise algust, mis tähendab, et juht, kes kaasub alles siis, kui poliitika jõuab tema lauale tarnimiseks, on juba kaotanud võimaluse kujundada, kas see on üldse tarnitav. Tsükli ja selle piiride tundmine on see, kuidas juht leiab maksimaalse mõjuvõimu punkti, mitte ei saabu pärast seda, kui iga tagajärjerikas otsus on juba tehtud.

Teine põhjus, miks see praegu oluline on, on see, et poliitikaprobleemid üha enam ei austa ühe instrumendi piiri. Linna lähenemine ummikute vähendamisele võib ühendada regulatsiooni, tasu, alternatiivide subsiidiumi ja avaliku teavituskampaania ning kombinatsiooni õigesti saamine on eraldi oskus mis tahes ühe instrumendi õigesti saamisest isolatsioonis. Juht, kes mõtleb ainult terminites „milline seadus meil on vaja" või „kui palju peaksime kulutama", jätab tähelepanuta, et sama poliitika eesmärki saab sageli saavutada odavamalt või legitiimsemalt teise instrumendi või täiesti teistsuguse seguga.

Põhimõisted

Poliitikatsükkel on stiliseeritud mudel selle kohta, kuidas avalikke otsuseid tehakse, tavaliselt jaotatud etappideks: päevakorra kujundamine, formuleerimine, vastuvõtmine (või legitimeerimine), rakendamine ja hindamine, sageli näidatud tsüklina, mitte joonena, sest hindamine avab rutiinselt päevakorra uuesti (vt Avalik poliitika). Selle väärtus on pedagoogiline: see annab ühise sõnavara protsessi üle rääkimiseks, mida muidu kirjeldataks nii mitmel viisil, kui palju on seda kirjeldajaid. Selle oht on see, et korrastatud tsükkel kutsub lugejat eeldama, et tegelikud otsused liiguvad etappide läbi järjekorras, üks kord, puhtalt – mida nad harva teevad.

Päevakorra kujundamine on etapp, kus maailma tingimus muutub probleemiks, mille peale valitsus või organisatsioon peab tegutsema, tohutust hulgast tingimustest, mis põhimõtteliselt võiksid selle tähelepanu saada. Enamik sotsiaalseid tingimusi ei muutu kunagi päevakorrapunktideks üldse; see, mis eraldab need, mis muutuvad, ei ole lihtsalt tõsidus, vaid nähtavus, veenev narratiiv, toimimist nõudev sihtrühm ja sageli käivitav sündmus. Ameerika politoloog John W. Kingdon ehitas selle etapi kõige laialdasemalt kasutatud käsitluse, mitme voo raamistiku, mis väidab, et probleemivoog (probleemidena tunnistatud tingimused), lahendusvoog (spetsialistide juba välja töötatud lahendused, sageli enne mis tahes vastava probleemi olemasolu) ja poliitikavoog (avalikkuse meeleolu, valimistsüklid ja organiseeritud huvid) kulgevad suuresti üksteisest sõltumatult ning päevakorra muutus toimub, kui avaneb poliitikaaken ja poliitikaettevõtja ühendab kolm voogu kokku (vt Mitme voo raamistik; vt John W. Kingdon). Vastuintuitiivne tagajärg on see, et lahendus on sageli valmis ja ootab enne, kui selle probleem poliitiliselt silmapaistvaks muutub, mitte ei ole kavandatud selle vastuseks – mistõttu nii paljudele kriisidele järgneb kiiresti ettepaneku vastuvõtmine, mida spetsialistid olid aastaid pooldanud.

Poliitika formuleerimine on etapp, kus tunnustatud probleem tõlgitakse kandidaatvastuste kogumiks: kavandatud instrumendid, nende tõenäolised kulud ja mõjud ning nendevahelised kompromissid, tavaliselt välja töötanud ametnikud, analüütikud ja välised eksperdid, mitte valitud otsustajad otse. Vastuvõtmine, mida mõnikord nimetatakse legitimeerimiseks, on ametlik etapp, kus kandidaatvastus volitatakse – hääletus, allkiri, ametlikult tehtud määrus – ja just selles etapis omandab poliitika siduva jõu ning ideaalis legitiimsuse, mis tuleneb tunnustatud volitusprotsessist, mitte ainult hästi kavandatusest (vt Teema 1.2 — Strateegiline kolmnurk: legitiimsus, väärtus ja suutlikkus, kuidas legitiimsust ehitatakse ja testitakse).

Rakendamine on koht, kus ametlikult vastu võetud poliitika kohtub organisatsioonide, eelarvete ja rindetöötajatega, kes peavad seda tegelikult ellu viima, ning see on etapp, kus tsükli korrastatus kõige nähtavamalt laguneb. Michael Lipsky tänavatasandi bürokraatia mõiste kirjeldab, kuidas politseinikud, õpetajad, toetuste juhtumikorraldajad ja inspektorid, kes poliitikat iga päev pakuvad, kasutavad tegelikku kaalutlusõigust selle rakendamise üle, mis tähendab, et poliitika, mida kodanikud tegelikult kogevad, on sageli oluliselt ümber kujundatud rindeotsustustega, mida ükski seadusandlik tekst ei ette näinud (vt Tänavatasandi bürokraatia). Poliitika võib olla vastu võetud täieliku legitiimsusega ja siiski mitte luua avalikku väärtust, kui selle kavandajad ei küsinud kunagi, kas seda tarnima pandud organisatsioonil oli suutlikkus, stiimulid või kaalutlusõiguse haldamise süsteemid selleks.

Hindamine küsib, kas vastu võetud poliitika tootis kavandatud mõjud, millise kuluga ja milliste kõrvalmõjudega, ning see on etapp, mis ametlikult sulgeb ahela tagasi päevakorra kujundamise juurde: poliitika, mida hinnatakse ebaõnnestuvana, või probleem, mida hinnatakse oodatust hullemaks, on ise uus päevakorramaterjal (vt Teema 2.6 — Tõendite süntees ja see, mis toimib, kuidas tõendeid selles etapis kogutakse, kaalutakse ja sünteesitakse). Hindamise käsitlemine tsükli lõpuna, mitte selle uuenemisena on üks levinumaid struktuurseid vigu, mida organisatsioon teeb, sest see käsitleb tsüklit joonena.

Kaks mõjukat kriitikat selgitavad, miks tsükkel nii sageli ei kulge nii, nagu joonistatud. Inkrementalism, mille töötas välja Ameerika politoloog Charles E. Lindblom, väidab, et tegelikud poliitikakujundajad harva viivad läbi põhjalikku, esimestest põhimõtetest lähtuvat analüüsi, mida tsükli mudel vihjab; selle asemel teevad nad väikseid, järjestikuseid kohandusi olemasolevas poliitikas – „läbi siblimine" –, sest kõigi valikute põhjalik analüüs on kognitiivselt ja poliitiliselt võimatu ning sest väikesi samme on lihtsam tagasi pöörata, kui need osutuvad valeks (vt Inkrementalism; vt Charles E. Lindblom). See ei ole arglikkuse nõuanne: Lindblom väitis, et inkrementalism oli sageli kaitstavam strateegia tõelise ebakindluse all, mitte lihtsalt väikseima vastupanu tee, kuigi kriitikud on pikka aega osutanud, et puhas inkrementalism võib kinnistada ka halba status quo't, küsimata kunagi, kas kogu lähenemine, mitte ainult selle servad, on vale.

Prügikasti mudel, mille töötasid välja Michael Cohen, James March ja Johan Olsen otsustamise kirjeldamiseks selles, mida nad nimetasid „organiseeritud anarhiaks", läheb veel kaugemale: see kujutab probleeme, lahendusi, osalejaid ja valikuvõimalusi nelja suuresti sõltumatu vooguna, mis organisatsioonis loksuvad, otsusega, mis toimub, kui valikuvõimalus juhtub kolm teist kokku tooma, mitte et lahendus oleks tahtlikult antud probleemi jaoks kavandatud (vt Prügikasti mudel). Kingdoni mitme voo raamistik on selle mudeli otsene, poliitikaspetsiifiline järeltulija. Koos loetuna väidavad nii inkrementalism kui ka prügikasti mudel, et korrastatud, ratsionaalne-järjestikune tsükkel on lähemal legitimeerivale loole, mida organisatsioonid oma otsuste kohta tagantjärele räägivad, kui kirjeldusele sellest, kuidas need otsused tegelikult tehti – mis on juhile ise kasulik teada, sest see muudab, kui palju kaalu panna vastuväitele „aga vooskeem ütleb, et see peaks teisiti toimima" tegelikule otsusele.

Selle teema territooriumi teine pool on poliitikainstrument: konkreetne vahend, mida kasutatakse vastu võetud poliitika tõlkimiseks mõjuks. Briti politoloog Christopher Hood pakkus kõige vastupidavama taksonoomia, sorteerides instrumente valitsuse ressursi järgi, millele igaüks tugineb: nodaalsus (teave ja valitsuse positsioon võrgustike keskmes), autoriteet (õiguslik võim nõuda, keelata või lubada), varandus (raha, kulutatud või kogutud) ja organisatsioon (valitsuse enda töötajad, maa ja varustus), sageli lühendatud nelja ressursi esitähtedega (vt Christopher Hood). See raamat rühmitab Hoodi kategooriad neljaks peredeks, mis kaardistuvad sellele, kuidas enamik avaliku sektori juhte instrumendi valikust tegelikult räägib: regulatsioon (autoriteet – reeglid, mis nõuavad, keelavad või litsentseerivad käitumist, toetatud jõustamisega) (vt Regulatsioon); kulutamine, sealhulgas otsepakkumine, toetused ja subsiidiumid, mis alandavad eelistatud käitumise või hüve kulu (vt Subsiidium); maksustamine, mis kogub tulu, kuid võib sama hästi olla kavandatud käitumise heidutamiseks, nagu pattude maks tubaka, alkoholi või suhkru kohta (vt Pattude maks); ja teave või veenmine, alates avaliku teadlikkuse kampaaniatest kuni tõuketeooria sihipärasemate käitumisvõtteteni, mis kavandab ümber valikukeskkonna ise, mitte ei nõua, maksa ega selgita eelistatud tulemust (vt Tõuketeooria; vt Teema 4.1 — Käitumispõhine avalik poliitika selle instrumendiperekonna eetika ja mehaanika kohta sügavuti). Tegelikud poliitikad ühendavad peaaegu alati instrumente rohkem kui ühest perekonnast – plastikkoti tasu on korraga maks ja teabesignaal ning vaktsineerimiskohustus on regulatsioon, mida tugevdab avalik teave – ja juhi tegelik instrumendikavandamise küsimus on harva „milline üksik vahend", vaid „milline kombinatsioon, millise järjestuses, millise legitiimsuskuluga".

Parimad tavad

1. Nimetage, millises etapis elav teema tegelikult on, enne kui pakute, mida järgmiseks teha. Probleemi, mis ikka veel võitleb päevakorraruumi eest, käsitlemine, justkui vajaks see formuleerimise töötuba, või täielikult formuleeritud valiku käsitlemine, justkui vajaks see veel päevakorra ehitamist, raiskab vale etapi vahenditele kulutatud pingutust.
2. Hoidke püsivat lühikest nimekirja valmis poliitikalahendusi, sõltumatult mis tahes praegusest probleemist. Kingdoni raamistik näitab, et aknad avanevad äkki ja sulguvad kiiresti; organisatsioon, kellel pole lahendusvoos ootavaid väljatöötatud valikuid, jätab enamiku neist kasutamata.
3. Kavandage instrumendisegu enne õigusteksti koostamist. Otsustage, kas eesmärki teenib paremini regulatsioon, kulutamine, maksustamine, teave või mõni kombinatsioon, ja alles siis kirjutage instrument, mis selle valiku täidab, selle asemel et haarata seaduse järele, sest seadus on vaikimisi valik.
4. Küsige, kes seda tänavatasandil tarnib ja kas neil on kaalutlusõigus, koolitus ja suutlikkus, mida kavand eeldab. Idealiseeritud rakendaja ümber projekteeritud poliitika ebaõnnestub kokkupuutel tegelike juhtumikoormuste, tegelike personalilünkade ja tegelike rindeotsustega.
5. Ehitage hindamiskava formuleerimisel, mitte pärast vastuvõtmist. Edu kuju ja selle mõõtmise otsustamine enne poliitika käivitamist kaitseb hindamist tagantjärele mis iganes juhtunule sobivaks kujundamise eest.
6. Käsitlege järkjärgulist kohandamist legitiimse strateegiana, mitte ambitsiooni ebaõnnestumisena, kui tõendid on tõeliselt ebakindlad. Lindblomi „läbi siblimise" argument on kõige tugevam täpselt siis, kui julget, põhjalikku ümberkavandamist ei saa õigustada sellega, mida tegelikult veel teatakse.
7. Küsige perioodiliselt, kas inkrementalism on muutunud harjumuseks, mitte otsustuseks. Poliitikavaldkond, mis on kümne aasta jooksul saanud ainult marginaalseid kohandusi, võib vajada tahtlikku, põhjalikku ülevaatust, kuigi see ülevaatus on kulukam ja häirivam kui järgmine väike samm.
8. Oodake, et rakendamine tekitab uusi probleeme, mis päevakorra uuesti avavad, ja planeerige seda ahelat selgesõnaliselt. Ehitage tee, mille kaudu rindetagasiside ja varajased hindamisleiud jõuavad inimesteni, kes saavad poliitikat muuta, selle asemel et käsitleda rakendamist ühesuunalise, vaikse etapina.
9. Esitage instrumentide kombinatsioon koos, samas dokumendis, mitte eraldi algatustena. Tasu, subsiidium ja avalik teavituskampaania, mis on suunatud samale käitumisele, on lihtsamad hinnata ja kaitsta ühe koordineeritud poliitikana kui kolme lõdvalt seotud programmina.
10. Kontrollige iga segus oleva instrumendi jaotuslikku mõju, mitte ainult poliitika koondmõju. Maks, mis muudab keskmist käitumist, võib siiski langeda ebaproportsionaalselt madala sissetulekuga majapidamistele; selle paaritamine sihipärase subsiidiumi või erandiga on sageli see, mis teeb kombinatsiooni legitiimseks (vt Teema 3.5 — Võrdsus, õiglus ja jaotusõiglus).
11. Kasutage käitumuslikke instrumente täiendusena, mitte asendajana autoriteedile ja varandusele, kui panused on kõrged. Tõuge on sageli odavaim ja vähim sunduslik esimene samm, kuid see on harva üksi piisav probleemi jaoks, mis on piisavalt tõsine, et õigustada regulatsiooni või kulutamist (vt Teema 4.1 — Käitumispõhine avalik poliitika).
12. Dokumenteerige poliitiline aken, mis vastuvõtmise võimalikuks tegi, kuni see on värske. Mõistmine, miks poliitika muutus vastuvõetavaks, kui see seda tegi – milline käivitav sündmus, milline ettevõtja, milline voogude joondumine –, aitab organisatsioonil ära tunda järgmise akna, mitte eeldada, et sama tulemust saab nõudmisel esile kutsuda.

Küsimused arutamiseks oma meeskonnaga

Kas me tegelikult teame, millises tsükli etapis meie praegused suured algatused on, või rakendame sama mänguraamatut kõigile olenemata? Käige läbi oma kolm-neli suurimat elavat algatust ja paigutage igaüks ausalt päevakorra kujundamise, formuleerimise, vastuvõtmise, rakendamise või hindamise etappi, mitte sinna, kus organisatsioonidiagramm ütleb, et see asub. Arutage, kas tööriistad ja koosolekud, mida kasutate, vastavad sellele etapile, või kas algatust, mis ikka veel võitleb tähelepanu eest, käsitletakse, justkui vajaks see ainult paremat tarnekavandamist. Leppige kokku, mis muutuks igaühe ressursseerimises, kui etapi hinnang on õige.

Millised valmis lahendused istuvad praegu meie lahendusvoos, oodates akent, mida me ei jälgi? Paluge igal meeskonnal nimetada üks valik, mida nad usuvad olevat hästi välja töötatud, kuid mis pole kunagi leidnud poliitilist hetke vastuvõtmiseks. Arutage, mis peaks juhtuma – sündmus, juhtkonna vahetus, avaliku meeleolu nihe –, et aken avaneks, ja kas valik oleks tõeliselt valmis, kui see avaneks. Kaaluge, kas organisatsioonil on mingit püsivat tava selliste valikute ajakohasena hoidmiseks või need vaikselt aeguvad ootamise ajal.

Kui me viimati poliitikat kavandasime, kas valisime instrumendi esimesena ja eesmärgi teisena? Jälgige tagasi hiljutist otsust ja küsige ausalt, kas „vajame seadust" või „peame rohkem kulutama" otsustati enne, kui aluseks olev eesmärk ja alternatiivsed instrumendid olid korralikult kaalutud. Arutage, milline oleks välja näinud tõeline instrumendivaliku vestlus, võrreldes regulatsiooni, kulutamist, maksustamist ja teavet sama eesmärgi vastu. Leppige kokku standardne samm oma poliitikakavandamise protsessis, mis sunnib selle võrdluse läbi enne koostamise algust.

Kus on rakendamine vaikselt ümber kujundanud poliitika, mille me arvasime juba otsustanud olevat? Tuvastage poliitika, mille mõju maapinnal erineb märgatavalt sellest, mis kirja pandi ja vastu võeti, ja arutage, millist kaalutlusõigust rindetöötajad kasutasid selle lõhe tekitamiseks. Kaaluge, kas see kaalutlusõigus on probleem, mis tuleb sulgeda, või mõistlik kohanemine, mida ametlik poliitika peaks kajastama. Otsustage, kes vastutab sedalaadi triivi märkamise eest ja iga kord otsustamise eest, milline kahest vastusest on õige.

Kas me käsitleme hindamist tagasisidena järgmisele päevakorrale või aruandena, mis arhiveeritakse, kui programm lõpeb? Vaadake üle, mis tegelikult juhtus teie kahe viimase suure hindamise leidudega: kas need muutsid elavat otsust, teavitasid järgmist formuleerimise vooru või istusid dokumendis, mida keegi enam ei vaadanud (vt Teema 2.6 — Tõendite süntees ja see, mis toimib)? Arutage, mis peaks struktuurselt muutuma – ajastus, omand, püsiv foorum –, et hindamine tõeliselt ahela sulgeks, mitte lihtsalt toimiku sulgeks. Leppige kokku üks konkreetne muutus, mille teete enne oma järgmise hindamise tähtaega.

Kas meie praegune lähenemine selles poliitikavaldkonnas on tahtlik järkjärguline strateegia või uurimata harjumus? Valige poliitikavaldkond, mida teie organisatsioon on aasta aasta järel marginaalselt kohandanud ilma põhjaliku ülevaatuseta, ja arutage ausalt, milline Lindblomi kahest lugemisest kehtib: mõistlik ettevaatus tõelise ebakindluse all või mugav vaikevalik, mis on vaikselt oma õigustuse üle elanud. Kaaluge, mis maksaks tõeline, esimestest põhimõtetest lähtuv ülevaatus ajas ja poliitilises kapitalis, ning kaaluge seda selgesõnaliselt jätkuva läbi siblimise kulu vastu. Otsustage, kas see ülevaatus kuulub järgmise aasta päevakorda.

Praktikas: avaliku väärtuse näide

Keskmise suurusega rannikulinna valitsus oli mitu aastat arutanud ühekordse plastjäätmete probleemi oma randades ja veeteedel, ilma et oleks ametlikku poliitikat tootnud. Keskkonnarühmad olid probleemi aastaid volikogu koosolekutel tõstatanud; vabatahtlik eeskiri, mis palus jaemüüjatel plastkottide jagamist vähendada, oli toonud ainult tagasihoidliku languse; ja linna jätkusuutlikkuse kontori koostatud ettepanek ühendada jaemüügitasu avaliku teadlikkuse kampaaniaga oli istunud täielikult formuleerituna sahtlis üle aasta, ei suutnud ligi meelitada piisavalt poliitilist tähelepanu hääletuseni jõudmiseks.

Olukord muutus järsult pärast ebatavaliselt tugevat tormitõusu, mis uhtus suurtes kogustes plastprahti linna peamisele turismirannale kaks nädalat enne suvehooaja algust, tekitades ulatusliku kohaliku meediakajastuse ja äkilise kaebuste uputuse valitud volikogu liikmetele. Äsja valitud volikogu liige, kes oli osaliselt keskkonnateemadel kampaaniat teinud, nägi hetke ja lükkas jätkusuutlikkuse kontori olemasoleva ettepaneku päevakorda mõne päevaga, ühendades uinuva lahendusvoo äsja avanenud poliitilise ja probleemivooga peaaegu täpselt nii, nagu Kingdoni raamistik ennustaks. Ettepanek, mis oli aasta tähelepanu oodanud, võeti vastu kuue nädala jooksul pärast tormi, mitte seetõttu, et see oli paranenud, vaid seetõttu, et aken oli avanenud.

Vastu võetud poliitika ühendas neli instrumenti tahtlikult, mitte tuginedes ühelegi üksikule. Regulatsioon keelas jaemüüjatel ühekordsete plastkottide andmise müügikohas (autoriteet). Väike tasu kehtis mis tahes paber- või komposteeritavale kotile, mida klient ikka soovis (varandus, mis toimis pigem kerge pattude maksu stiilis heidutusena kui tulumeetmena). Subsiidium rahastas tasuta korduvkasutatavaid kotte, mida jagati kogukonnakeskuste kaudu linna madalama sissetulekuga naabruskondades, et vältida tasu langemist kõige raskemini neile elanikele, kes seda kõige vähem suudavad absorbeerida. Avalik teavituskampaania, mis töötati välja koos kohaliku ülikooli käitumisteaduse rühmaga, kavandas osalevate jaemüüjate kassapromptid ümber nii, et koti tagasilükkamine sai vaikimisi valikuks, mitte midagi, mida klient pidi aktiivselt taotlema – tõuge, mis oli kihina lisatud regulatsioonile ja tasule, mitte kummagi asendajana.

Rakendamine tõi esile lünga, mida algne kavand polnud ette näinud: turuinspektoritel, kes vastutasid jaemüügikeelu jõustamise eest, oli kaalutlusõigus selle üle, kui rangelt seda rakendada väikestele, perele kuuluvatele letikaubandajatele linna vanemas turupiirkonnas, ja varajane mitteametlik jõustamine varieerus ühelt inspektorilt teisele laialdaselt. Selle asemel et käsitleda seda vastavusrikkumisena, mida karistada, töötas jätkusuutlikkuse kontor koos inspektoritega, et formaliseerida astmeline lähenemine – hoiatused esmalt, trahvid alles korduva rikkumise järel –, mida inspektorid olid oma otsustusvõimega juba tegelikult rakendanud. Ametlik poliitika vaadati läbi, et see vastaks praktikale, mille selle enda tänavatasandi rakendajad olid juba töötavaks leidnud.

Kaheksateist kuud hiljem leidis hindamine rannaplastikprahi olulise vähenemise, väiksema, kuid tõelise üldise ühekordsete kottide jagamise vähenemise ja jaotusliku mõju, mis oli üldjoontes neutraalne, kui subsideeritud korduvkasutatavad kotid arvesse võeti. Hindamine märkis ka, et teadlikkus paberkoti tasust oli aja jooksul hajunud, nõrgendades selle käitumuslikku mõju, ja soovitas teavituskampaania värskendada, mitte eeldada, et ühekordne käivitamine hoiab end määramata aja, toites otse järgmise eelarvetsükli päevakorda. See stsenaarium on illustratiivne ja väljamõeldud; see ei kirjelda ühegi tegeliku linna plastpoliitikat ega volikogu otsust.

Neli sektoriläätse

Kohalik omavalitsus

Kohalik omavalitsus asub tavaliselt rakendamisele kõige lähemal ja seega näeb lõhet vastu võetud poliitika ja selle tänavatasandi tegelikkuse vahel kiiremini kui ükski teine valitsustasand, kuid sellel on tavaliselt kitsaim instrumendikomplekt, millega töötada, kuna suurem maksustamine ja suur osa regulatiivsest võimust asuvad riigi- või piirkondlikul valitsusel. Iseloomulik kohalik oskus on piiratud instrumendikomplekti – kohalik regulatsioon, väikesed tasud ja maksud, otsene kulutamine ja kohapeal sihitud teave – piisavalt loominguline ühendamine, et teha reaalset edu probleemis, mille suurimad hoovad kuuluvad kellelegi teisele.

Riigivalitsus

Riigivalitsusel on tavaliselt laiem instrumendikomplekt, sealhulgas suutlikkus seadusi anda, maksustada ja kulutada suures mõõtkavas, mis teeb instrumendisegu kavandamise tõeliselt riiklikuks käsitööks, mitte improvisatsiooniks. Iseloomulik riiklik risk on kohaliku omale vastupidine: kui iga instrument on tehniliselt kättesaadav, võib riiklik poliitika formuleerimine vaikimisi valida suurima või nähtavaima vahendi – uus seadus, pealkirjamaks –, kui väiksem, odavam kombinatsioon saavutaks sama avaliku väärtuse madalama legitiimsuskulu ja väiksema soovimatute mõjude riskiga.

Sotsiaalsektor ja mittetulundussektor

Mittetulundusühingutel ja valitsusvälistel organisatsioonidel on harva ametlik poliitikainstrumendi volitus, kuid nad on sageli poliitikaettevõtjad, kes ühendavad valmis lahenduse avaneva poliitilise aknaga, ja nad on sageli organisatsioonid, mis on kõige lähemal sellele, kuidas poliitika tegelikult inimesteni jõuab, keda see peab aitama. Nende eristav panus tsüklis on päevakorra kujundamine ja rakendamise tagasiside: probleemi nähtavuse tõstmine kaua enne valitsuse tähelepanu saabumist ning usaldusväärne ja kiire teatamine, kui poliitika tänavatasandi mõju kaldub kavandatud kavandist kõrvale (vt Teema 3.8 — Sotsiaalsektori ja mittetulundussektori juhtimine).

Mitmepoolne ja rahvusvaheline

Mitmepoolsed ja rahvusvahelised organid harva käsutavad siduvat sisemaist volitust, maksustamist või kulutamist nii, nagu riigivalitsus, nii et nende iseloomulikud instrumendid on Hoodi terminites nodaalsus ja organisatsioon – kokkukutsumine, standardite seadmine, võrdlevate tõendite avaldamine ja rahastuse koordineerimine, mida riigivalitsused seejärel oma instrumendisegu kaudu rakendavad. Kuna nad tegutsevad jurisdiktsioonides väga erineva halduslikku suutlikkusega, on rakendamise lõhe rahvusvaheliselt vastu võetud raamistiku ja selle maapealse mõju vahel sageli kõige laiem kõigist selles teemas käsitletud tasanditest ning tsükli päevakorra kujundamise ja hindamise etapid on nende töös tavaliselt olulisemad kui vastuvõtmine või otsene rakendamine.

Levinud ebaõnnestumisviisid

Diagrammi eksimine protsessiga. Meeskond kavandab oma sisemise juhtimise, justkui liiguks iga otsus puhtalt läbi päevakorra kujundamise, formuleerimise, vastuvõtmise, rakendamise ja hindamise rangelt järjekorras, ja käsitleb seejärel iga tegelikku otsust, mis seda järjekorda ei järgi, kõrvalekaldena, mis nõuab parandamist, mitte normaalse poliitikakujundusena. See toodab juhtimisprotsesse, mis aeglustavad tõelisi, oportunistlikke aknaid, mille jaoks poliitikaettevõtja peab tegutsema, tegemata siiski lõplikku otsust paremini teavitatuks.

Instrument-esmalt kavandamine. Poliitikaprobleem saabub juba eelistatud instrumendiga riietatuna – „vajame uut seadust" või „peame rohkem kulutama" – ja formuleerimise etapist saab õigustuse otsing, mitte regulatsiooni, kulutamise, maksustamise ja teabe tõeline võrdlus eesmärgi suhtes. See maksab organisatsioonile odavamaid, vähem sunduslikke või tõhusamaid kombinatsioone, mida ei kaalutud kunagi tõsiselt, sest instrument valiti enne analüüsi algust.

Idealiseeritud rakendaja jaoks kavandamine. Poliitika formuleeritakse eelduse ümber täielikust rindetöötajate vastavusest, rohkest töötajate ajast ja konkureerivate kohalike prioriteetide puudumisest, millest ükski ei kajasta tänavatasandi bürokraatiat, mis seda tegelikult tarnib. Saadud rakendamise lõhe pannakse seejärel rindetöötajate süüks, et nad „ei järginud poliitikat õigesti", kui sügavam põhjus oli kavand, mis ei küsinud kunagi, mida rakendamine tegelikult nõuab.

Hindamine lõpp-punktina, mitte tagasisideahelana. Hindamine tellitakse, viiakse lõpule ja arhiveeritakse, ilma püsiva mehhanismita, mis seoks selle leiud tagasi järgmise päevakorra kujundamise või formuleerimise vooruga. See on kahekordselt kallis: kord hindamise enda kulus ja uuesti järgmise poliitikatsükli kulus, mis avastab nullist uuesti õppetunni, mille hindamine oli juba kindlaks teinud.

Inkrementalism, mis on kalgistunud inertsiks. Poliitikavaldkond saab aasta aasta järel ainult marginaalseid kohandusi, sest nii on organisatsioon seda alati lähenenud, mitte seetõttu, et oleks kunagi tehtud tõeline võrdlus põhjalikuma ümberkavandamisega. Kulu on nähtamatu, kuni kriis või poliitikaaken paljastab, kui kaugele on järkjärguline tee jäänud tahtlikumast lähenemisest maha.

Poliitilise akna eiramine, mis otsuse võimalikuks tegi. Organisatsioon käsitleb vastu võetud poliitikat, justkui oleks see tulenenud puhtalt ettepaneku tehnilisest teenetest, unustades käivitava sündmuse, ettevõtja või poliitilise joondumise, mis tegelikult vastuvõtmise võimalikuks tegi. Kui järgmine sarnane probleem tekib ilma samasuguse joondumiseta, on organisatsioon üllatunud, et sama hästi kavandatud ettepanek ei saa vastuvõtmist, olles eksinud voogude õnneliku ühendamise korratava protsessiga.

Küpsusmudel

Kontrollnimekiri

• Iga elava poliitikaalgatuse praegune etapp (päevakorra kujundamine, formuleerimine, vastuvõtmine, rakendamine, hindamine) on ausalt tuvastatud.
• Uuritud, valmis poliitikavalikute lühike nimekiri on hoitud sõltumatult mis tahes praegusest elavast probleemist.
• Instrumentide võrdlus (regulatsioon, kulutamine, maksustamine, teave) on dokumenteeritud enne koostamise algust.
• Iga kavandatud segu instrumendi jaotuslik mõju on kontrollitud, mitte ainult koondmõju.
• Rindetarnesuutlikkus ja tõenäoline kaalutlusõigus on hinnatud enne poliitika lõplikuks kujundamist.
• Hindamiskava ja edumõõdikud on määratletud formuleerimise etapis, mitte pärast vastuvõtmist.
• On kinnitatud, et olemas on tee, mille kaudu hindamisleiud ja rakendamise tagasiside jõuavad järgmisse päevakorra kujundamise vooru.
• Poliitiline või asjaoluline aken, mis hiljutise vastuvõtmise võimalikuks tegi, on dokumenteeritud, kuni see on veel selge.
• Pikaajalise järkjärgulise kohandamise valdkonnad on perioodiliselt üle vaadatud selle osas, kas põhjalik ümberkavandamine on nüüd õigustatud.
• Käitumuslikud või teabepõhised instrumendid on kontrollitud Teema 4.1 — Käitumispõhine avalik poliitika suhtes eetiliste piiride osas enne kasutuselevõttu.
• Kombineeritud instrumendipakett on esitatud ja hinnatud ühe koordineeritud poliitikana, mitte seotud algatusteta.

Põhiallikad

• Charles E. Lindblom, „The Science of 'Muddling Through'", Public Administration Review, 19(2), 1959, lk 79–88, inkrementalismi kui kaitstava strateegia alusjuhtumi jaoks tõelise ebakindluse all.
• John W. Kingdon, Agendas, Alternatives, and Public Policies, Pearson, mitme voo raamistiku algse ja täielikuma esituse jaoks.
• Michael D. Cohen, James G. March ja Johan P. Olsen, „A Garbage Can Model of Organizational Choice", Administrative Science Quarterly, 17(1), 1972, lk 1–25, organisatsioonilise valiku mudeli jaoks, mida Kingdoni raamistik poliitikakujundusele kohandab.
• Christopher Hood, The Tools of Government, Macmillan, 1983 (uuesti välja antud Palgrave Macmillan), poliitikainstrumentide nodaalsuse, autoriteedi, varanduse ja organisatsiooni taksonoomia jaoks.
• Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõukogu soovitus reguleerimispoliitika ja valitsemise kohta, riikidevahelise ülevaate jaoks sellest, kuidas regulatiivseid instrumente praktikas kavandatakse ja juhitakse.

Viited

1. Public policy — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Public_policy
2. Multiple streams framework — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Multiple_streams_framework
3. John W. Kingdon — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/John_W._Kingdon
4. Incrementalism — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Incrementalism
5. Charles E. Lindblom — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Charles_E._Lindblom
6. Garbage can model — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Garbage_can_model
7. Street-level bureaucracy — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Street-level_bureaucracy
8. Christopher Hood — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Christopher_Hood
9. Regulation — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Regulation
10. Subsidy — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Subsidy
11. Sin tax — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Sin_tax
12. Nudge theory — Wikipedia — https://en.wikipedia.org/wiki/Nudge_theory
13. The Science of "Muddling Through" — Charles E. Lindblom, Public Administration Review — https://doi.org/10.2307/973677
14. Agendas, Alternatives, and Public Policies — John W. Kingdon, Pearson — https://www.pearson.com/en-gb/subject-catalog/p/agendas-alternatives-and-public-policies-update-edition-with-an-epilogue-on-health-care-pearson-new-international-edition/P200000004628/9781292053875
15. A Garbage Can Model of Organizational Choice — Cohen, March, and Olsen, Administrative Science Quarterly — https://doi.org/10.2307/2392088
16. The Tools of Government — Christopher Hood, Springer (Palgrave Macmillan) — https://link.springer.com/book/10.1007/978-1-349-17169-9
17. Recommendation of the Council on Regulatory Policy and Governance — OECD — https://www.oecd.org/en/publications/recommendation-of-the-council-on-regulatory-policy-and-governance_9789264209022-en.html